Me kõik igatseme olla päriselt ära kuulatud, kuid argipäeva väsimus ja omaenda mõtted teevad meid üksteise suhtes kurdiks. Annika Laats kirjutab inimlikult ja arusaadavalt nelipühade mõjust ja tähendusest. Meil on suur nelipühade puudujääk, ütleb ta.
See, et äsjane esmaspäev, 25. mai oli riigipüha ligi sajas maailmariigis, võis kergesti kahe silma vahele jääda. Et aga Paldiskis, Lääne-Harju vallavalitsusega samas majas asuv jõusaal päev varem, pühapäeval suletud oli, tekitas mõneski hämmingut. Infolauas sai küsija napisõnalise, aga selge vastuse: ,,Njelipjuha!’’ Tõepoolest, nelipüha esimene päev on üks märkamatuks jääv riigipüha ka meie kalendris.
[1]
Suur osa kristlikust maailmast peab nelipühi aga tõesti kahel päeval, nõnda nagu ka jõule ning ülestõusmispühi.
[2] Kaks viimati nimetatut on säilitanud oma koha vähemalt mõnel määral ka meie rahva mälus ja tegemistes. Nelipühad ehk suvistepühad on seevastu pea jäljetult kadunud, ainsaks märgiks neist ehk kased, mida mõnes kodus jätkuvalt tuppa tuuakse.
Julgen öelda, et meil on suur nelipühade puudujääk, ja ma ei pea sellega silmas mitte puuduvat vaba esmaspäeva, vaid nelipühade toimet ja mõju. Sest nelipühade mõjuväljas oleks hea elada aastaringi. Nelipühad kõnelevad nimelt kuulamisest ja mõistmisest. Võib öelda, et need on tõlkimispühad.
Igaüks meist teab, mis tunne on mitte olla ära kuulatud. Inimene võib seista, istuda või pikutada seal samas su kõrval ja sa räägid temaga ning taipad ühel hetkel, et ta ei kuula. Ta pea on täis ta omi mõtteid ja muresid, plaane, soove ja hirme. Ta võib kuulata ära su esimese lause või paar, ning juba on tal hea nõu varrukast võtta. Sa saad teada, et su mure polegi nii suur (ega originaalne), et sa võiksid teha seda või teist, pöörduda sinna või tänna, sest üks või teine tuttav on nõnda teinud ja asi on leidnud lahenduse. Teemat sobib lõpetama üks joviaalne, julgustuseks mõeldud õlalepatsutus, mis laseb rahus muude asjadega edasi minna.
Just samamoodi võime kurdid ja kärsitud olla me ise. Jah, muidugi, me oleme ju väsinud, ülekoormatud ja hajevil. Ülejõukäivate probleemidega silmitsi seistes on kerge neid pisendama hakata. Jõuetusega käib sageli käsikäes süütunne. ning vastutusekoorem näib niigi üle ääre ajavat. Enesekaitse näib olevat õigustatud.
Me tunneme ka neid kergesti kiivakiskuvaid vestluseid, mis korduvad nädalast nädalasse ja aastast aastasse. Eriti just peres, suguvõsas, lähimate inimeste keskel on mõnede jututeemadega juba otsekui sügavad rööpad sisse sõidetud, ning kui ette ei vaata ja suud kinni ei pea, siis jõuab kohe jälle tupikusse.
Mees tunneb, et naine ei mõista, naine, et mees ei kuula. Teismeline leiab, et vanemad ei saa enam üldse temast aru. Vanad on lihtsalt üksi jäänud.
Sedaviisi kurta mõistab inimene aga küllap vaid seetõttu, et tal on sisimas mälestus sellest, mis tunne on, kui keegi on võtnud vaevaks päriselt kuulata – mitte lihtsalt muresid kõrvale pühkida või käepäraste nõuannetega neid natuke pisemaks muuta, vaid tõesti kuulata. On see siis meis varjul olev mälestus või igatsus, igal juhul on võrratu olla ära kuulatud ja mõistetud.
Teise inimese kuulamine – päriselt ära kuulamine – on töö, mis nõuab pingutust ja kohalolu. See nõuab iseenese, oma ego tagasitõmbamist. See tähendab, et me astume ise keskmest eemale ja asetame keskmesse teise. Me pühendame talle tähelepanu ja armastust.
Võiks arvata, et seda ärakuulamist ja mõistmist leiab rohkem omasuguste, mõttekaaslaste või hingesugulaste seas, kellega meid ühendab sarnane kultuuriline taust, elukogemus või huvid, maailmapilt või väärtusruum. Ehk mõistab kirglikku jahimeest lennult just teine jahimees. Numismaatiku hingeelust ja vaimustusest saab paremini aru tõenäoliselt just teine mündihuviline, aiandushuviline saab kiiresti jutule teise taimekasvatajaga. Need on nagu hõimud: on autorallihuvilised, tantrarahvas ja nõnda edasi. Kogukonnavärk.
Eks kogudusedki kipu olema omalaadsed hõimud, kus räägitakse keelt ja mängitakse mänge, mis võivad väljaspoolseisjaile võõraks jääda.
Hõim kõlab hästi, aga kui hõimust saab suletud mullike, muutub maailm ühelt poolt väga ahtaks, teisalt lootusetult killustatuks.
Kahe tuhande aasta eest esimesel nelipühapäeval
[3] Jeruusalemmas kokku tulnud ei olnud hingesugulased. Nad olid väga erinevatest hõimudest. Neil oli erinev keel, erinev kultuuriline taust ja erinevad kombed. Inimlikult võttes ei olnud neil võimalust üksteist mõista.
Tõsi, üks osa kohalolijaist olid Jeesuse lähikonnast. Mõnedki neist olid paari kuu eest pidanud olema tunnistajaks Jeesuse vangistamisele, ristilöömisele ja surmale. Vaid kolme päeva möödudes, kesk ahastust ja meeleheidet, sai neile osaks suurim võimalik vapustus – nad kohtusid elava Jeesusega, kes oli surnuist üles tõusnud. Järgneva 40 päeva jooksul said tuhanded inimesed Temaga veel koos olla, koos teed käia, süüa, rääkida, küsida ja kuulata. Lahkudes jättis Ta neile tõotuse, et Jumal ei jäta neid üksi, sest Isa saadab neile Lohutaja, Püha Vaimu. ,,Tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen ütelnud.’’[4]
Nüüd ootasid nad Jumala järgmist sammu, Tema tõotuste täitumist.
Just sellel nelipühipäeval täitis Jumal oma tõotuse ning andis inimestele osa iseendast. Neile anti Püha Vaim.
Mida teeb Püha Vaim? Mida see meile annab?
See meile kingitud, meisse valatud Püha Vaim annab võimaluse olla ühenduses Jumalaga. Selle Vaimu kaudu saab iga inimene ise Jumalaga oma isiklikke jutte ajada ning mõttes Temaga dialoogi pidada. Ja nagu iga dialoogi puhul pole selles jutuajamises olulised mitte ainult
meie palved või oma loo või mure ära jutustamine. Vähemalt sama oluline on kuulata ja märgata, mida meile vastatakse. Vastus tuleb Tema Sõna kaudu, see Sõna võib jõuda meieni aga mitte üksnes verbaalsel kujul, vaid ka erinevate piltide, muusika, märkide või vaikuse kaudu. Jumal annab meile ennast tarkuse ja teadmiste, taipamise ja mõistmise kaudu.
Sageli kõneleb Ta meiega teiste inimeste, nende sõnade või tegude kaudu. Nõnda teeb Jumal teeb tõeks oma tõotuse olla meie lohutaja, julgustaja ja õpetaja. Vaim on laseb meil osa saada Jumalast, Tema tõest ja armastusest.
Võib öelda, et Jumala Vaim on otseühendus inimese ja Jumala vahel. Nagu vahendaja või tõlk aitab Ta sul mõista seda, mida Jumal tahab sulle ütelda. Just Vaimu vahendusel jõuab sinuni Jumala julgustus ja arm.
Nelipühipäeva loost saab selgeks seegi, et Püha Vaim ei ole meile antud üksnes isiklikuks kasuks või vaimseks kosutuseks. Jumala Vaim on armastuse vaim, ja Tema läbi on meie südamesse valatud Jumala armastus.
Kus on armastus, seal on võimatu mõelda endast kui üksikust, autarksest saarest. Kui meis on armastus, siis ei saa me elada nõnda, nagu teisi ei eksisteeriks. Mis mõtet oleks armastusel, kui seda poleks kellelegi jagada? Me vajame teisi inimesi, et elada tõeks meile osaks saanud armastust. Mõistagi pole see armastus pelgalt tunne. Armastus on tahteakt. See tähendab teiste teenimist.
Nelipühaloos on rahvast koos rohkesti ja nad kogevad midagi jahmatavat. Tagantjärgi ei suuda nad seda kirjeldada muudmoodi kui vaid võrdpiltide ja metafooride kaudu. Sündinu oli sõnuseletamatu, aga see ei muuda neid tummaks. Vastupidi, nad hakkavad üksteisega suhtlema. Neile osaks saav Jumala armastuse Vaim annab neile võime ja võimaluse üksteist mõista. Keelebarjäär ning kõik muud tõkked osutuvad ületatavaks. Nad kuulavad ja mõistavad.
Jumala Vaim on nagu tõlk, kes kõnelejaid ühendab. Tõlki ennast pole vestluses õieti näha, tema asi on jääda varju. Olulised on need, kes omavahel suhtlevad. Vaim loob ühendusi, aitab ületada kuristikke, lahendada erimeelsusi. Nii nagu Ta kanaliks inimese ja Jumala vahel, on Ta ka ühendavaks sillaks inimeste vahel. Ta annab tahte ja võime mõista.
Vana Testamendis on müütiline lugu Paabeli tornist – inimeste püüdest koondada kõik ühe mütsi alla, nii-öelda tsentraliseerida: tuua tõhusa valitsemise ja toimimise huvides kõik ühtekokku. Nii nagu üks ühine keel, oleks ka üksainuke kultuur ilma igasuguste erinevusteta maailma valitsemiseks ülimalt efektiivne. Ühes vormis, ühte sammu astuvad inimesed, ühed kindlaksmääratud laulud soovitavalt ühel ja samal viisil, kõigile üks ja seesama ajaleht, üks mõttelaad ja partei. Kõik puha tuttavad suundumused, ei midagi uut siin taeva all.
Jumal ei taotle sellist üheplaanilisust. Armastus ei kõrvalda erinevusi ega püüa muuta kõiki ühesuguseks. Ta ei suru end peale, ei nivelleeri, ei tegele tasalülitamisega. Ühes suunas liikumiseks ei pea kõik ühtmoodi mõtlema või kõnelema hakkama. Oma armastuses on Jumal loonud maailma imetlusväärselt rikka ja kirevana. Sestsamast allikast saame ammutad tarkust ja oskust nende erinevuste keskel ühisosa leida. Ning just armastuse tõttu tuleb meil õppida üksteist tõlkima, et me võiksime mõista ja mõistetud olla.
Tõlkimisest kirjutas äsja ka Johann Christian Põder oma ERRi portaalis ilmunud loos
,,Jeesuse eetikast ja mitte-eetikast’’. Ta räägib Jumala armastusest, mida Jumal meile
kingib ja mida Jumal meilt
ootab: ,,Seda armastust peame aga tõlkima konkreetsetesse olukordadesse, kasutades meie parimat mõistust, fantaasiat, arutelu, kogemust ja empaatiat.’’
Tõepoolest, armastus esitab inimesele radikaalse nõude. Ja seda nõuet tuleb meil pidevalt tõlkida – tõlkida konkreetsesse elutegelikkusesse nii sõnade kui ka tegudega. Armastuse tõlked ei ole üksnes verbaalsed. Need võivad avalduda tuhandel erineval moel, ka suussulavate pannkookide või igapäevase sooja toiduna, köetud ahju või viksitu kingadena.
Armastus avaldub mitte ainult omade keskel, vaid ka seal, kus me kohtume meist väga erinevate inimestega: taimetoitlased jahimeestega, margikogujad maratonijooksjatega. See avaldub, kui me kuulame üksteist, olles avatud kogemustele, mis meile endale võõrad.
Inimene võib elada ja tegutseda Jumala Vaimus ka siis, kui tal endal sellest aimugi pole.
Ubi caritas, ibi Deus est. Aimdus on siiski hea, usaldus selle käe- ja hüüdeulatuses oleva abi vastu veelgi parem. Sest ise ei pruugi me jaksata. Ei peagi üksi jaksama, sest allikas on avatud. Keset seda katkist, vildakat maalima kingib Jumal jätkuvalt oma Vaimu, ning meie tohime seda tänuliku meelega vastu võtta. See sünnib siin ja praegu – sünnib iga kord, kui sa ennast sellele Vaimule avad ja end selle poole sirutud. See kingitakse sulle, et sa võiksid minna edasi armastuse väes.
Viited:
[1] Nelipühi peetakse 50 päeva peale ülestõusmispühi. See 50 kajastub paljude keelte puhul ka päeva nimes, kusjuures sõnatüvi tuleb neil puhkudel enamasti kreekakeelsest sõnast
Pentēkostē ('viiekümnes'). Nii öeldakse inglise keeles tänase päeva kohta
Pentecost, saksa keeles
Pfingsten, ungari keeles
pünkösd. Tõsi, meie naabrid soomlased ütlevad
helluntai, mis viitab lihtsalt pühale päevale. Sarnaselt lõunaeestlaste suvistepühale nimetavad ka lätlased seda päeva suvepühaks
(Vasarsvētki). Põhja-eestikeelse nelipühade nimetuse kohta on aga erinevaid hüpoteese, millest ükski pole päris kindel ega selge.
[2] Olgu siinkohal täpsustatud, et too tänavune 25. mai vaba esmaspäev ei tähendanud kõigi maailma riikide jaoks nelipüha teist päeva. Mõnel pool andis hingetõmbamiseks põhjust Buddha sünnipäeva pikem tähistamine.
[3] Ap 2:1-12
[4] Jh 14.26; 15:26.
