Valner Valme raamatusoovitused: 4 raamatut, mis krutivad pinge lakke
D raamat ja põnevust: sõda, elundikaubandus, küttimine, petturlus ja muud õudsed asjad on seekord valitud romaanide teemadeks. Kellele suvelugemine, kellele lihtsalt lugemine, aga midagi siin kokkab ja te ei kahetse. Zadie Smith, “Petis” Tõlkinud Laura-Grit Lootus. …
Draamat ja põnevust: sõda, elundikaubandus, küttimine, petturlus ja muud õudsed asjad on seekord valitud romaanide teemadeks. Kellele suvelugemine, kellele lihtsalt lugemine, aga midagi siin kokkab ja te ei kahetse.
Zadie Smith, “Petis”
Tõlkinud Laura-Grit Lootus. Varrak 2026Ema poolt Jamaica juurtega Londoni kirjanikku Zadie Smithi (sündinud 1975) peetakse selle sajandi briti üheks silmapaistvamaks kirjanikuks ja võrreldakse pidevalt Charles Dickensiga. Mitte asjata: Dickensi lopsakas, ilmekas jutustamislaad, mida vürtsitab satiir, on Zadie Smithile ilmselt mõju avaldanud, aga kui Dickens oli religioosse taustaga moralist, siis Smith on moodsa aja autor. Mõlemad tegelevad sotsiaalküsimustega, vastavalt oma aja vaimule.
Zadie Smithi kuues romaan „Petis“ (originaalis 2023) on kaasaegne ajalooline romaan, mis tugineb reaalsetele sündmustele, aga mängib nendega üsna vabalt. Teos hüpleb 19. sajandi eri kümnendite vahel, peategelaseks proua Touchet, kes vaatamata vaimuannetele ja elu pakutud võimalustele on taandunud kirjanik William Ainsworthi majapidajannaks. Ainsworth on päriselt olemas olnud kirjanik, Dickensi, William Thackeray jt kaasaegne ja mingil hetkel ka sõber. Kui aga Dickens ja Thackeray läksid kirjanduslukku, siis Ainsworth on praktiliselt tolmu haihtunud. Proua Touchet’ sarkastilise pilgu läbi lugeja näeb, miks: tegu on sopakirjanikuga, kes mingil hetkel sai rikkaks ja kuulsaks.
Iroonilisel kombel on Smith kirjutanud oma eeskujuks peetava Dickensi oma raamatu tegelaseks, ning teinud seda suurmeistrit kergelt kõverpeeglisse asetades.
Romaani sündmustiku telg on tõsieluline Tichborne’i kohtuasi, kus end kadunud pojana esitlenud isik taotles pärandust ning mida meeletu uudishimuga jälgisid petise poole hoidvad massid ning kirjeldas mahlakalt tollane mitte eriti neutraalne ajakirjandus.
Juhtumi taustale on asetatud viktoriaanliku aja prassiv kirjandusskeene ja Briti impeeriumi kolonialistlik poliitika.
Tichborne’i juhtum on vaid fassaad, mille kaudu kujutada 19. sajandi Inglismaa eri kihte. Ainsworthi, meeletu lugemusega intellektuaali hilisema elu abikaasaks saab kirjaoskamatu naine. Näeme ka paralleele tänase maailmaga: tollal kujutati maailma vildakalt osalt vähese info tõttu. Tänapäeva inimeste maailmapilt võib kiiva või uduseks kiskuda just infokülluses. Romaani ajal puudus enamikul inimestel ettekujutus Austraaliast või Jamaicast tehniliste vahendite puudumisel. Tänapäeval on tänu internetile kõik justkui nähtav, ent algoritmide, tehisaru, propaganda ja makstud reklaamide voos ei suuda inimene enam orienteeruda ja teha vahet lummutisel ja faktil.
Teosel on ka puudusi (minu meelest läheb autoril faabula vähemalt ühel korral ajahüpete käigus sassi, või siis kaob mul järg käest), aga kokkuvõttes nutikas ja teravmeelne teos, ning kindel on, et “vana hea Inglismaa” kuvandit siit ei leia.
Üle keskmise hea tõlge, kuigi poole pealt hakkab lohakaks minema. Varem on eesti keeles ilmunud ka Smithi debüütromaan „Valged hambad” (2005; originaalis “White Teeth”, 2000) Triin Taela tõlkes Varraku sarjas „Moodne aeg”. Tasuks tõlkida ka Zadie Smithi vahepealsed romaanid.
Norman Mailer, “Alasti ja surnud”
Tõlkinud Janina Karemäe. Eesti Päevaleht 2006, sari “XX sajandi romaan”
Ilmus 20 aastat tagasi, aga kuna Päevalehe romaanisarjade tiraažid olid kobedad, siis saadaval paljudes vanaraamatupoodides ja küllap odavalt. Jällegi päris elule tuginev aines on viidud väljamõeldud Anopopei saarele Vaikses ookeanis. Teine maailmasõda ja ameeriklaste võitlus selles regioonis jaapanlastega on realistlikud. Pole ime, teos põhineb noore Norman Maileri (1923–2007) enda kogemustel kokana USA armees lahingumissioonil Filipiinidel. Nähtud sündmused ja tüübid pakkusid piisavalt ruumi kirjutada ülimalt elusaks terve rida tegelasi: Ameerika sõjaväelaste massist eristub paarkümmend eri auastmeis karakterit, nimelisi isikuid on romaanis rohkem, ega nad kõik meelde jää ja pole tähtiski, mõte on muus.
„Alasti ja surnud” (originaalis 1948) on Maileri debüütromaan ja seda peetakse üheks parimaks Teist maailmasõda käsitlevaks teoseks, võibolla seetõttu, et lugeja satub mingigi kujutlusvõime puhul tõesti keset sündmusi tagalas ja lahinguis, ümberringi elustuvad džungel ja vihisevad seal varitsevate jaapanlaste kuulid. Tegu pole aga heroilise sõjaromaaniga ameeriklaste vaatepunktist, vaid psühholoogilise põrgu näitamisega, kus tegelased võitlevad loodusjõudude, jaapanlaste ja oma hirmudega. Puudub ka eepiline mõõde: väike inimene versus võimsad olud ja traagilised juhtumid.
Maileri meetod oli ajakirjanduslik. Reportaažlikud, külmad, kirurgilised kirjeldused naturalistliku kirjanduse keeles. Kuigi Mailer jätkas ka romaanikirjanikuna ning on pälvinud nii “Alasti ja surnud” eest kui hilisemate romaanide eest, millest tuntuim ehk “An American Dream”, ohtralt auhindu, sealhulgas kaks Pulitzeri, töötaski ta ka ajakirjanikuna, olles “uue ajakirjanduse” suuna rajaja. Tegutses ka ühiskondliku aktivistina ning hilisemas elus hakkas poliitikuks ning kuulus demokraatide ridadesse.
Kuigi romaanis “Alasti ja surnud” ei anta hinnaguid, tulevad ridade vahelt välja autori hoiakud, mis on kriitilised autoritaarsuse, rassismi, antisemitismi, šovinismi ja muidugi sõja kui sellise suhtes.
Tabav sümbol on luurerühma retk mäe otsa: tagajärjetu ja absurdne nagu Sisyphos kivirahnu mäe otsa veeretamas. See rahn on romaanis turjal kõigil tegelastel, ka neil kindralitel, kes end ajaloos võitjatena tunnevad.
Gaea Schoeters, “Trofee”
Tõlkinud Kerti Tergem. Varrak 2026, sari “Moodne aeg”
Belgia flaamikeelse autori Gaea Schoetersi (1976) romaan „Trofee“ (originaalis 2020) peategelane on ilge mölakas, Ameerika börsimaakler nimega, mis ütleb tema olemuse kohta mõndagi: Hunter White. Hobijahimehena, ja eriti väljasuremisohus olevate loomade trofeekütina reisib ta Aafrikasse ninasarvikut mõrvama.
Jälgi värdja värvika kujutamise najal kritiseerib Schoeters kolonialistlikku maailmanägemust ning näitab, et see pole kuhugi kadunud ka meie n-ö päevil. Midagi pole teha, aga White’i seiklusi lugedes tuleb mitut puhku silme ette Donald Trump. Loomad on tapmiseks, loodusressursid kärme raha tegemiseks või pelgalt lõbu jaoks, võõrad maad vallutamiseks. “Konservatiivsete” ja neokolonialistlike vaadetega kaasneb muidugi toksiline maskuliinsus a la Andrew Tate.
Ühesõnaga, kerge teos ei ole. Leht Flanders Literature on seda iseloomustanud kui ethical mindfuck.
Aga ärge nüüd kartke, kes te ladusat “suvelugemist” ihkate. Klassikaline safarilugu areneb õudusunenäoliseks psühholoogiliseks põnevikuks ja seda on jube haarav lugeda. Joseph Conradi “Pimeduse süda” meenub seejuures.
Teos pälvis Euroopa Liidu kirjandusauhindadel eripreemia ja on tõlgitud üle 20 keelde. Eesti tõlke autor Kerti Tergem on teinud tubli töö.
Pascal Engman, “Tulemaa”
Tõlkinud Kadi-Riin Haasma. Sinisukk 2019
Ostsin selle raamatu alles alla kuu tagasi, nüüd tiitellehte vahtides näen, et ilmunud juba 2019 - aga ega ta muidu vist allahinnatute laual polnuks. Autorist ei teadnud midagi, äge kaas hakkas silma. Otsisingi põnevikku, neid on vahel lõõgastav lugeda ja parimais neist on vinge atmosfäär ja lahedad uurijad, kellele kaasa elada rohkemgi kui küsimusele, kes on süüdi.
Põnevikega ja krimkadega on ainult see jama, et enamus on mingi laiema saaga osad ja mida ma hakkan mingist kümnendast osast lugema, kui on pidevalt viited detektiivi minevikule, millest ma värske jõkkekargajana midagi ei tea. Samuti pole mul kannatust ega huvi lugeda läbi kogu jada selle või teise uurija juhtumeid.
Rootsi kirjaniku ja endise ajakirjaniku Pascal Engmani põnevusromaan „Tulemaa“ on omaette tervik, kuigi kuuldavasti ka krimisarja esimene osa. Mine tea, äkki krabaks järgmisegi, kui kätte satub eesti või inglise keeles. Romaan mahutab palju: tempokas raamat liidab kaks liini: Stockholmis toimuvate inimröövide jäljed viivad Tšiili natsikolooniasse. Prototüübiks Colonia Dignidad, mis tõesti tegutses 1961-2007. Kuni 2007, eks ole, kõlab uskumatult. 1990 lõpetas see justkui tegevuse koonduslaagrina diktaator Pinocheti kukutamise järel, ent tegutses sekti asupaigana edasi. Seda edasitegutsemist Engmani põnevik kajastabki: natsid, kellest osa on OG-de ehk natsi-Saksamaa põgenenud ohvitseride järeltulijad, osa aga nende kohalikest jüngrid, peavad elundikliinikut, kus üle maailma kokku sõitvatele rahahaidele paigaldatakse värskeid neere ja kopse. Kust neid saab, mis te arvate?
Asja asub lahendama inspektor Vanessa Frank. Engman on endine ajakirjanik, harjunud tegema põhjalikku uurimistöö ja kirjeldab kuritegeliku maailma mehhanisme ja sotsiaalseid probleeme detailirikkalt, usutavalt ja köitvalt.
Nordic Noir globaalses mõõtmes ja sotsiaalkriitilises võtmes. Imes niimoodi endasse, et lugesin läbi ühe päevaga, mida minuga harva juhtub - aga viibisin ka maakodus, kus parem süveneda. Linn ajab teatavasti hulluks.