Rasmus Kattai: isehakanud kuningad ja nende uus majandusmudel
O leme tunnistajateks majandussuhete ja globaalse majandusmudeli muutustele, mis uues geopoliitilises reaalsuses tähendab suuremat killustumist ja heitlikkust ning küllap ka väiksemat pikaajalist majanduskasvu. Vana maailmakorda enam ei ole, kõik kipub toimuma uutel alustel ja paljuski teistmoodi …
Oleme tunnistajateks majandussuhete ja globaalse majandusmudeli muutustele, mis uues geopoliitilises reaalsuses tähendab suuremat killustumist ja heitlikkust ning küllap ka väiksemat pikaajalist majanduskasvu.
Vana maailmakorda enam ei ole, kõik kipub toimuma uutel alustel ja paljuski teistmoodi kui enne. Külma sõja järel kujunenud liberaalne globaliseerumismudel on murenemas ning asemele on tekkimas geopoliitiliselt killustunum ja autokraatlikuma juhtimisega maailm. Sellise sisuga avaldusi ja mõttearendusi võib viimasel ajal kohata piisavalt tihti, et rahu ja stabiilsust armastav inimene hakkaks end ebamugavalt tundma – seda enam, et neil sõnadel on tõsi taga. Näiteks Rootsis Göteborgi ülikooli juures tegutseva V-Dem Institute’i (Varieties of Democracy Institute) viimases demokraatiaraportis järeldatakse üheselt, et terve maailm on muutunud aina autokraatlikumaks. Kui veel 2005. aastal elas umbes pool maailma elanikkonnast demokraatlikes riikides, siis nüüdseks on see osa kahanenud umbes veerandini. Kolossaalne muutus väga lühikese aja jooksul. Nüüdseks elab ja toimetab kolm neljandikku maakera populatsioonist oma igapäevaseid tegemisi rohkem või vähem tsentraliseeritud võimu tingimustes. Dominique Moïsi, tuntud prantsuse politoloog, väidab näiteks, et geopoliitika ei põhine enam ratsionaalsusel. Seda võib tõlgendada ka kui sellise süsteemi ja mustrite puudumist, mida vajame tänase seisu sügavamaks mõistmiseks ja tuleviku ennustamiseks. Inimloomusele on omane, et uut ja tundmatut võõristatakse, stabiilse ja tuttavliku hävimine tekitab segadust ja ebakindlust. Vastuseis uuega kohanemisele on sedavõrd suurem, mida ähvardavam ja ebaõiglasem see paistab. Ei ole vist liiast öelda, et arvestades seda, kui hapus seisus maailma asjad praegu paistavad olevat, on segaduse ja ebakindluse tunne vägagi põhjendatud. Ühest küljest oleme tunnistajaks konfliktidele ja sõdadele, mis külvavad hirmu ja õudu. Teisalt on see vaid üks osa suuremast pildist, mida võib kirjeldada ka kui suurte ja tugevate riikide heitlust, mis dikteerib ka siseriikliku poliitika. Üleilmsel tandril leiab aset globaalse lõuna, ida ja lääne rivaalitsemine, mis on kantud soovist end moel või teisel üha jõulisemalt kehtestada. See saab aga käia ja paljuski käibki teiste arvelt ning püüdes teisi alla suruda. Jõud, olgu see siis majanduslik või tehnoloogiline, on kasvava väärtusega valuuta. Oma raamatus "Võimukolmnurk" kirjutab Alexander Stubb, et maailm vajab senisest enam väärikust, diplomaatiat ja dialoogi ning vähem moraalilugemist, kiusamist ja monoloogi. See on ootuspärane seisukoht ühe demokraatliku, liberaalse ja heal inimarengujärjel oleva riigi presidendilt, ent suur osa maailmast ei järgi samu väärtusi ega eesmärke. Stubbi mõte tõukub tähelepanekust, et maailmas on toimumas nihe kahjuks just monoloogi, superjõudude domineerimise ja suhete polariseerumise suunas. Mõnes mõttes meenutab see ammuste aegade võimupoliitikat, kus riikide tugevus sõltus paljuski valitseja isikust ning institutsioonid allusid tema tahtele. Ka tänapäeval näib üha rohkem juhte uskuvat, et riigi edu sõltub eelkõige tugeva juhi tahtest, mitte tugevate ja sõltumatute institutsioonide toimimisest. Just sellest vaatenurgast võib rääkida omamoodi isehakanud kuningate tagasitulekust.On üsna võimatu tuua välja üht konkreetset põhjust, mis selle olukorrani on viinud, aga oma roll paljude teiste kõrval on olnud globaliseerumisel põhineval majandusmudelil, mis pikkade aastate jooksul jagas selles osalejad kahte leeri: võitjaiks ja kaotajaiks.Globaliseerumise kriitika ei ole pelgalt populistide sõnapruuk. Maailmamajanduse areng oli alates 1970ndatest aastatest, mil konteinerveod ja tootmise liigutamine odavamatesse paikadesse suurema hoo sisse said, üks kiiremaid ajaloos. Mõned riigid, näiteks Malaisia, Hiina ja Singapur, aga ka Jaapan suutsid toonase uue megatrendi abil oma suhteliselt niru majandusliku algseisu pöörata arvestatavaks edulooks. Kuigi maailma kogujõukus kasvas ning sajad miljonid inimesed pääsesid vaesusest, ei jagunenud selle viljad geograafiliselt ega ühiskonnagruppide vahel võrdselt. Mitmes lääneriigis kaasnes tootmise ümberpaigutamisega tööstuspiirkondade allakäik, palgakasvu aeglustumine ning tunne, et majanduslik efektiivsus saavutati kohalike kogukondade ja pikaajalise julgeoleku hinnaga. Globaalses mängus kaotajateks osutunutes tekkis trots selle vastu, et rikkus ja sellega kaasnev võim kuhjusid ning läksid gravitatsiooniliselt paisuvana võitjaile. See oli ideaalne algmaterjal, tekitamaks eri osaliste vahel suuremat vastuseisu. Neid vastuolusid mõistes on võimalik aru saada, miks üha suurem osa valijatest on olnud valmis toetama riigi tugevamat rolli, protektsionismi ja jõulisemaid poliitilisi liidreid. Majanduslik ebavõrdsus polnud küll ainus põhjus, kuid see lõi soodsa pinnase populismi kasvule ning protektsionismi ja rahvusliku majanduspoliitika tugevnemisele maailma eri otstes. Nende riikide hulk, kus võimulolijad on rahvuskeskse protektsionistliku poliitika elluviimiseks koondanud ja tugevdanud haaret institutsioonide ja ametkondade tegevuse üle, on kiiresti suurenenud. Võimu tsentraliseerimine avaldab suuremat või vähemat mõju paljudele ühiskonna valdkondadele. Esmajoones mõistagi poliitikale, aga selle kõrval ka õigusruumile, julgeolekule, meediale, haridusele jne. Mulle pakuvad huvi peaasjalikult majandusvaldkonnaga seotud aspektid, mistõttu peatun edasises just neil.
Majandus kui jõu instrument
Esmalt tuleb mõista, et majandus ei ole üksnes materiaalse heaolu kasvatamise vahend ega selle sünonüüm, vaid väga selgelt ka ühe riigi otsene üleilmse jõu ja kaalukuse atribuut. Suurem ja tugevam majandus tähendab üldjuhul riigi potentsiaalset eelisseisu rahvusvahelisel areenil alates diplomaatiast kuni sõjalise võimeni (von Clausewitzi mõistes on küll tegemist sama asjaga). Majanduse geopoliitilise mõõtme esiletõus tähendab ühtlasi seda, et riigid ei vaata enam majandussuhteid pelgalt läbi efektiivsuse ja kasumlikkuse prisma. Kui veel mõnikümmend aastat tagasi peeti ideaaliks võimalikult odavat tootmist ja vabalt liikuvat kapitali, siis nüüd on fookusse tõusnud tarnekindlus, strateegiline sõltumatus ja kontroll kriitiliste ressursside üle. Mikrokiibid, haruldased muldmetallid, energia, andmesidevõrgud ja muudki strateegiliselt olulised tooted ei ole enam lihtsalt kaubad, vaid riikliku julgeoleku objektid. Seetõttu investeerivad suurriigid järjest enam omaenda tööstusvõime tugevdamisse isegi siis, kui see tähendab suuremaid kulusid ja väiksemat majanduslikku efektiivsust. Jäme ots on nende käes, kes kontrollivad tehisaru, pilvetaristut ja andmeid. Tehnoloogiast on saanud geopoliitilise konkurentsi üks peamisi lahinguvälju ning selles võidujooksus ei konkureeri enam üksnes ettevõtted, vaid terved riigid. Globaliseerumise süvenemisel ja üleilmsetel tarneahelatel põhinev majanduskasv hakkas tegelikult oma tähtsust minetama juba suure finantskriisi paiku, 2008.–2009. aastal. Peale seda on riikide vahel liikuv kaubamaht osakaaluna üleilmses majanduses järginud kahanevat joont. On selge, et üleilmne kaubandus ei kao täielikult, kuid tugevnevad regionaalsed ja geopoliitilised liidud, mille sees püütakse tootmist, tehnoloogiat ja kapitali hoida n-ö usaldusväärsete partnerite vahel.Elame friendshoring’u ja nearshoring’u ajajärgul ehk tootmine liigub poliitiliselt või geograafiliselt lähematesse riikidesse.Sellesse suurde süsteemimustrisse paigutub ka mullu oma teist ametiaega alustanud president Trumpi algatatud kaubandussõda, millega USA kui maailma juhtiva majanduse ja suurima importija keskmine tollimaks sisseveetavatele toodetele tõusis viimase saja aasta kõrgeimale tasemele. Tõele au andes tuleb muidugi märkida, et globaliseerumise ümberpöördumine ei alanud Trumpist. Selle juured ulatuvad sügavamale ning on seotud eelkõige Hiina tõusuga maailma suurvõimuks. Kui 1990ndatel nähti Hiina integreerimist maailmamajandusse võimalusena luua jõukam ja koostööaltim rahvusvaheline keskkond, siis nüüd on paljud lääneriigid jõudnud vastupidisele järeldusele. Hiina majandusedu on muutunud üha enam ka tehnoloogiliseks, sõjaliseks ja geopoliitiliseks väljakutseks, mis on sundinud ümber hindama senise avatud majanduskorra eeliseid ja riske. Kõige reljeefsema vastuaktsiooni jõuvahekorra muutusele Hiinaga käivitasid Ameerika Ühendriigid, kehtestades ja tõstes seniseid kaitsetolle. Peale siseriiklikule auditooriumile suunatud patriotismisõnumi kandis see Hiina, aga ka paljude teiste riikide taktikalise survestamise eesmärki. Kuivõrd äritegemise loogikat, mis seisneb kulude minimeerimises, on sama keeruline tõkestada nagu jõge, mis otsib vähima vastupanuga voolusängi, siis vähemasti osa piirangute alla jäänud kaubavoost suunati USA-sse ümber riikide kaudu, millele kehtestatud tollimaksud olid madalamad. Teine osa kaubandusest sai aga tagasilööke, milleks tollimaksud ongi disainitud: importtoodete sissevoolu tõkestamine ja sisemaise tootmise kaitsmine. Nagu igal kepil on kaks otsa ja mündil kaks külge, on ka tollimaksudel oma varjupool. Nimelt kui enne veeti miskit sisse põhjusel, et see on kodumaisega võrreldes odavam alternatiiv, siis impordi maksustamine toob tarbijate jaoks paratamatult kaasa kõrgemad hinnad. Elukalliduse tõus on aga tundlik teema ega sobi hästi kokku jutuga töökohtade ja inimeste heaolu kaitsmisest. Seega on olnud huvitav jälgida USA administratsiooni reaktsioone sellele, kui kellelgi on olnud julgust osutada, et kuningas on alasti. Näiteks veidi enne Eesti vabariigi tänavust sünnipäeva vahendas Financial Times president Trumpi nõuniku Kevin Hassetti sõnu, mille kohaselt peaks sealse keskpanga ökonomiste distsiplineerima selle eest, et nad avaldasid uuringu, mille tulemuste järgi maksid Ameerika ettevõtted ja inimesed suurema osa tollimaksude tõusust ise kinni. Vaigistamispüüd on seda kummalisem, et tegu oli sisuliselt ainuvõimaliku uuringutulemusega, milleni jõuab ka majandusteaduse algtaseme õpikuid sirvides või lihtsalt niisama selle teema üle loogiliselt mõeldes. Ühest küljest on see ähvardus kitsamalt poliitilise kultuuri küsimus, samas ka ilming kontrolli tugevdamise katsest, et vältida ebalojaalsete arvamuste ja seisukohtade levikut. Muide, ka ühe Eesti erakonna esimees on avaldanud arvamust, et keskpanga analüütikuid peaks näpistama või andma neile kõrvakiilu, mis tähendab, et selline retoorika pole võõras meiegi maal.

