Erkki Keldo: uus reaalsus, uued sõltuvused - mida globaalne nihe tähendab Eestile

Tööstus ei ole enam pelgalt majanduse küsimus, vaid osa julgeolekust, energiast ja tehnoloogiast. Väikeriigina peab Eesti õppima selles uues ajastus liikuma kiiremini ja targemalt kui suured. Majandus- ja tööstusministri sissevaade globaalsesse tööstuspoliitikasse.

Astun vahelduse mõttes ministri ja poliitiku rollist välja ning jätan kõrvale ka Eesti poliitika. Vaatame otsa suurele pildile ja kuhu oleme tööstuses nii globaalsel kui ka Euroopa Liidu tasandil liikumas ning millised on väikese, ent visa Eesti võimalused. Paraku on nii, et poliitikat kõrvale jätta on üsna keeruline, sest globaalne poliitika aina tugevamalt mõjutab, raputab ja üllatab. Seega, kui vaadata tänast globaalset majandust ettevõtja pilguga, siis vaatab meile vastu üsna kirju ja segane pilt, millel domineerivad pigem murelikkuse ja teadmatuse varjundid. Sisendhinnad kõiguvad, konkurents tiheneb, kapital on kallim ja regulatsioone tuleb aina juurde. Tarneahelad ei toimi enam nii nagu varem ning kriisid, mis veel mõni aasta tagasi tundusid erandlikud ja ajutised, on muutunud pidevaks ja püsivaks.

Poliitika on majanduses tagasi

Me ei ela järjekordses raskes majandustsüklis, vaid süsteemimuutuses, mille keskmes on üks suur nihe: poliitika on tulnud tagasi majandusse. Viimased kolmkümmend aastat saime harjuda mõttega, et maailmamajandust juhivad avatud turud, efektiivsus, vabakaubandus ja globaalsed väärtusahelad. Tootmine liikus sinna, kus oli kõige odavam. Kapital liikus sinna, kus tootlus oli parim. Tarneahelad ehitati eelkõige efektiivsuse, mitte suurriikide ambitsioonide järgi. Nüüd on see loogika muutumas. Tollimaksud ei ole enam ainult kaubanduspoliitika tööriist, vaid survevahend. Finantsinfrastruktuur ei ole ainult maksete ja kapitali liikumise tehniline süsteem, vaid geopoliitilise mõju kanal. Tarneahel ei ole enam lihtsalt äriline korraldus. See võib olla haavatavus. Ja sõltuvus ei ole enam pelgalt majanduslik fakt. See võib olla strateegiline risk. See kõik ongi uue tööstuspoliitika lähtekoht. Tööstus ei tegutse enam ainult vabal turul. Ta tegutseb korraga nii turul, poliitikas kui ka geopoliitikas. Ettevõtte edukust ei määra enam vaid hind, kvaliteet, tootlikkus või innovatsioon. Üha rohkem määravad seda ka asukoht, liitlassuhted, regulatiivne sobivus, energiakindlus, andmete liikumine, tehnoloogiline sõltuvus ja paindlikkus. Siit jõuame tõdemuseni, et see aeg, kus lääs oli maailmamajanduse vaieldamatu keskpunkt, hakkab läbi saama. See muidugi ei tähenda, et maailm laguneks või et Euroopa muutuks ebaoluliseks. Pigem liigub maailm tagasi ajalooliselt tavapärasema tasakaalu poole. Kui vaadata ajaloos kaugemale tagasi, siis Aasia - eriti Hiina ja India - on olnud väga suur osa maailma majanduslikust raskuskeskmest. Nüüd liigub osa sellest mõjust taas sinna. See tähendab, et me ei saa enam eeldada, et maailm toimib automaatselt meie harjumuspäraste reeglite järgi. Vabakaubandus, rahvusvaheline õigus, mitmepoolsed kokkulepped ja turumajanduse loogika jäävad meile endiselt tähtsaks, aga me ei saa eeldada, et kogu maailm liigub meiega samas suunas. Kanada peaminister Mark Carney ütles tänavusel Maailma Majandusfoorumil väga lihtsa, ent tabava mõtte: "Me võtame maailma sellisena, nagu see on, ega jää ootama maailma, millisena seda näha sooviksime." Kohanemine on meie uus reaalsus. Sest maailm liigub multipolaarsuse suunas. USA jääb võtmemängijaks, eriti julgeoleku ja tehnoloogia vallas. Hiina on tõusnud majanduslikuks ja tööstuslikuks suurjõuks. Euroopa otsib oma rolli maailmas, kus ta on endiselt suur turg, reeglite kujundaja ja väärtuste kandja, aga mitte enam globaalsete reeglite looja. India, Kagu-Aasia, Lähis-Ida ja Aafrika riigid ei ole enam lihtsalt turud või allhanke piirkonnad, vaid järjest enam iseseisvad strateegilised mängijad. See tähendab ka seda, et reeglid, millega me oleme harjunud, ei kehti enam igal pool ühtemoodi. Kokkulepped võivad muutuda hapramaks ja turgude avatus ei ole enam iseenesestmõistetav. Ka majandussidemed, mida oleme kaua näinud rahu, kasvu ja vastastikuse kasu allikana, võivad uues olukorras muutuda sõltuvuseks - ja sõltuvust saab kasutada surve avaldamiseks.

Siit ka järeldus tööstuse jaoks: efektiivsus ei kao, aga sellest paraku enam ei piisa.

Kui varem küsiti peamiselt: kus on kõige odavam toota, siis nüüd küsitakse järjest rohkem ka: kus on turvaline toota? Kust tuleb energia? Kelle tehnoloogiast, toorainest, sadamatest, pilveteenustest ja maksesüsteemidest me sõltume? Ja mis saab siis, kui mõni poliitiline konflikt paneb kinni ühe olulise turu, meretee või maksekanali? See aga ei tähenda veel globaliseerumise lõppu, vaid ümberkujundamist. Tootmine ja väärtusahelad liiguvad rohkem oma regiooni. Tekkimas on loogika: Europe for Europe, Asia for Asia, America for America. See on riskide hajutamine. Euroopa Liidu tööstusele tähendab see keerulist küsimust: kuidas jääda avatuks maailmale, mis muutub aina vähem avatumaks? Euroopa tugevus on olnud avatus, ühtsed reeglid, suur siseturg, kindlad standardid, tugev teadus ja usaldus. Aga Euroopa nõrkus on olnud eeldamine, et ka teised mängivad sama mängu samade reeglite järgi. Paraku näeme, et see ei ole nii. Mõned riigid toetavad oma strateegilisi tööstusharusid väga jõuliselt. Mõned kasutavad oma turgu poliitilise survevahendina. Ja mõned loovad sõltuvusi teadlikult. Seetõttu on tööstuspoliitika tagasi. Asjad, mis veel mõni aeg tagasi kõlasid vanamoodsalt – näiteks strateegiline autonoomia, varustuskindlus ja kriitilised võimekused –, on nüüd saanud igapäeva poliitika osaks. Riigid sekkuvad rohkem, kapital suunatakse poliitiliste prioriteetide järgi. Kaitsetööstus, energia, pooljuhid, ravimid, tehisintellekt, andmetaristu ja kriitilised maavarad ei ole enam ainult ärivaldkonnad, vaid osa julgeolekust. Tööstus ei ole enam üksnes majanduse küsimus. See on korraga ka julgeoleku, energia, tehnoloogia, kliima ja välissuhete küsimus. Ettevõtja vaatab loomulikult hinda, klienti, tööjõudu ja kapitalikulu. Need jäävad tähtsaks. Aga n-ö uues maailmas tuleb küsida ka laiemalt: kelle tarneahelas ma olen, kellest ma sõltun, kus asuvad mu tarnijad, millised poliitilised riskid mind mõjutavad ja kas energia hind on minu jaoks konkurentsieelis või nõrk koht? Teine oluline muutus puudutab poliitilist keskkonda. Oleme harjunud, et maailm liigub järk-järgult liberaalse demokraatia suunas. Paraku liigume suunas, kus autoritaarsed süsteemid tugevnevad. Göteborgi ülikooli 2023. aasta demokraatiaraporti järgi elab ligikaudu 72 protsenti maailma rahvastikust autoritaarse võimu all. See tähendab poliitilise kontrolli kasvu ja ilmselgelt mõjutab see ka majandust. Kui riigi roll majanduses kasvab, muutub ettevõtluskeskkond ebakindlamaks. Reeglid võivad muutuda kiiresti. Turulepääs võib sõltuda poliitilistest otsustest. Andmed võivad muutuda riiklikuks ressursiks. Kapitali liikumine võib olla piiratud. Ettevõtete jaoks muutub poliitika äririskiks. Ma arvan, et seda me keegi ei soovi. Ministriametis on üks minu kõige sagedasem lause olnud, et riik majandust ei juhi, riigi roll on olla ettevõtjatele stabiilne partner ja luua neile võimalikult hea keskkond toimetamiseks. Seni, kuni maailm veel lubab, me valitsusena nii ka käitume. Tulles aga tagasi tööstuspoliitika juurde, siis kolmas suur küsimus on energia. Tööstust, digimajandust, tehisintellekti ei ole ilma energiata. Andmekeskused, elektrifitseerimine, rohetehnoloogiad, kaitsetööstus ja automatiseerimine kasvatavad nõudlust usaldusväärse, puhta ja konkurentsivõimelise energia järele. Samal ajal näeme, et kütuste liikumine, mereteed ja energiataristu on konfliktide suhtes haavatavad. Kõnekas fakt: Uppsala ülikooli kogutud andmed näitavad, et relvakonfliktide arv maailmas jõudis 2024. aastal ajaloolise tipuni, ehk aset leidis 61 aktiivset vähemalt ühe riigi osalusega konflikti, mis oli kõrgeim arv alates 1946. aastast, mil statistikat koguma hakati. 11 neist jõudis sõja tasemele. Seetõttu ei ole energia enam ainult kuluartikkel, vaid tööstusliku konkurentsivõime alus. Võidavad need piirkonnad, kes suudavad energiat ise toota, seda mõistliku hinnaga pakkuda ja vajadusel kiiresti allikaid vahetada.

Mida see kõik Eesti jaoks tähendab?

Esiteks tähendab see, et meie väiksus ei ole üksnes puudus. Väikeriik ei saa võistelda mahuga. Me ei saa ehitada maailma suurimat siseturgu ega subsideerida tööstust samas ulatuses nagu suurriigid, aga me saame võistelda kiiruse, paindlikkuse, usaldusväärsuse ja kiire kohanemisvõimega. Kui tootmist tuuakse suurtele turgudele lähemale, tekivad väärtusahelates uued lüngad. Suurriigid otsivad usaldusväärseid partnereid ning poliitiliste riskide kasvades muutuvad järjest tähtsamaks kindlus, läbipaistvus ja liitlassuhted. Eesti võimalus ei ole olla odavaim tootmiskoht, ja seda me pole tegelikult juba mõnda aega. Eesti võimalus on olla usaldusväärne, kiire ja tehnoloogiliselt võimekas lüli uutes väärtusahelates. Teiseks on Eesti võimalus valdkondades, mille tähtsus maailmas kasvab niikuinii: kaitsetööstuses, energiatehnoloogias, automaatikas, küberjulgeolekus, andmepõhistes teenustes, elektroonikas, sensorite ja tarkvaraga seotud tööstuslahendustes. Need on valdkonnad, kus äriline pool ja julgeolek on aina rohkem põimunud. Kolmandaks ei peaks Eesti valima kaupade ja teenuste vahel. Meil on vaja mõlemat. Tootmine annab tehnoloogilist sügavust, aga teenuste eksporti on sageli raskem takistada kui kaupade liikumist. Tarkvara, inseneriteenused, disain, küberturvalisus ja andmepõhised ärimudelid skaleeruvad teisiti kui füüsilised kaubad. Eesti jaoks ei ole küsimus, kas valida tööstus või teenused. Küsimus on, kuidas need omavahel veelgi targemalt siduda. Neljandaks tuleb arvestada Eesti asukohaga. Jah, väljastpoolt võidakse meid näha riskipiirkonnana, aga me pole sugugi ainsad, kes peavad kurja naabriga piiri jagama. Samal ajal annab meie asukoht ja kogemus meile eelise: me mõistame paremini seda maailma, kus geopoliitika on tagasi, ja teeme välispoliitikas tööd selle nimel, et neid riike oleks maailmas rohkem. Mida rohkem suurriigid omavahel konkureerivad, seda rohkem vajavad nad ka väiksemaid, kiireid ja usaldusväärseid partnereid. Väikeriigid ei pea selles maailmas olema ainult pealtvaatajad. Nad võivad olla sillad, testkeskkonnad, nišivõimete pakkujad ja vajalikud liitlased, aga selleks peab väikeriik teadma, milles ta on asendamatu või vähemalt raskesti asendatav. Me elame ajal, kus vanad reeglid enam täielikult ei kehti, aga uusi pole ka veel lõpuni kirja pandud. Jõujooned liiguvad, reeglid kujunevad, turg ja poliitika põimuvad. Riskid kasvavad, aga kasvavad ka võimalused. Sellises olukorras ei võida alati kõige suurem või kõige odavam. Ei võida ka alati see, kellel on parim tehnoloogia. Võidab see, kes märkab muutust varakult, kohaneb kiiresti ja oskab oma koha uues süsteemis ise üles leida. Eestile on see keeruline aeg. Samas ka suurte võimaluste aeg. Kui maailm koondub rohkem suurte jõukeskuste ümber, tarneahelad muutuvad riskitundlikumaks ning energia, andmed ja julgeolek tööstuse osaks, vajatakse riike ja ettevõtteid, kes neid seoseid mõistavad. Meie ülesanne ei ole oodata, millal maailm muutub taas selliseks, nagu me teda mäletame. Meie ülesanne on aru saada, milliseks ta muutub, ja leida selles muutuses oma koht. Sest tuleviku tööstuspoliitika ei küsi ainult, mida me toodame. Ta küsib, kelle jaoks me toodame, millises väärtusruumis me toodame, millistest sõltuvustest me vabaneme, milliseid sõltuvusi me ise loome ja kui kiiresti suudame muutustega kaasa liikuda. Me ei pea uut maailma kartma. Eestlane on ajalooliselt harjunud hakkama saama ka siis, kui ilm on kehv, naaber halb või maailmamajandus hullumas. Saame koostöös hakkama ka nüüd, sest õnneks ei ole meie rahvuslik oskus mitte olukorra ignoreerimine, vaid vaikne nurisemine ühes praktilise tegutsemistahtega. Tekst põhineb Eesti Masinatööstuse Liidu 90. aastapäeval peetud ettekandel.