RAAMAT. Charlotte Brontë "Jane Eyre". Kärt Hammer soovitab:
Keegi ütles, et see on ju neljateistaastaste tüdrukute raamat. 14 asemel paistab mul pigem 40, aga ega maailmaklassika vanust küsi. Igatahes tõdesin, et seda raamatut võiks lugeda olenemata soost või vanusest. Kui naine kirjutab naisest – maailmast läbi naise pilgu ja kogemuse –, siis äkki parim publik on selleks üldse mees? Kui palju meil on äraseletatud meestemaailma meeste pilgu kaudu? See on ammu kõigile selge. Vahetage perspektiivi, naine on ka inimene, samasugune kui mees – ning just selle mõtte najal Jane Eyre oma elu elabki, oma õigust kehtestab.
Charlotte Brontë on loomulikult feministlik kirjanik, üks esimesi, samuti esimene kirjanik, kes kirjutab mina-vormis peategelase sisekaemustest ning tunnetest. 1847. aastal raputas see Inglise viktoriaanlikku ühiskonda oma psühholoogilise realismiga. Tänapäeval ehk nii kõvasti enam ei raputa, aga teatud tasanditel on kaasaja naistel endiselt samad probleemid, mis superkonventsionaalses viktoriaanlikus Inglise ühiskonnas. Liiga palju pole muutunud. Ja see on küll piinlik lugu.
NÄITUS. Karl Pärsimäe "Sinu kunst on pikk!" Tartu Kunstimuuseumis. Justin Petrone soovitab:
Vahepeal tundub, et tänapäeval langeme liiga sageli minimalismi lõksu. Tahame summutatud toone, tühje ruume, armastust, mida väljendatakse vaikuses. Vähem on alati rohkem, nagu meile öeldakse. Kuid
Karl Pärsimäe (1902–1942) kunstis olen leidnud vastupidise tõe. Meie maailm on tegelikult ilus ja värvikas. Pärsimäe maailmas pole vähem kunagi rohkem. Siin on rohkem lihtsalt rohkem. Tema näitus "
Sinu kunst on pikk!" Tartu Kunstimuuseumis (23. mai – 25. oktoober) on külastamist väärt. Võrumaalt pärit modernistina oli Pärsimägi viljakas ja palju reisinud kunstnik. Näitusesaal suudab vaevu tema loomingut mahutada (äsja on ilmunud ka 350-leheküljeline raamat, mis sellele pühendatud).
Pärsimägi oli tuntud aktimaalide poolest, kuid tema ilusaimad maalid kujutavad naisi igapäevahetkedes. Naist lugemas teoses "Lugeja". 1936. aasta "Naise portree pärlitega" jäädvustab õndsa hetke. Minu lemmik on 1935. aasta "Noor naine sinises punase lipsuga". Just sellepärast ma näitust külastasingi. Maal meenutab mulle üht sõbrannat. Ma ei nimetaks Pärsimäed ega kedagi teist geeniuseks, sest ma ei ole kunstikriitik ega soovi selleks ka saada. Võin lihtsalt öelda, et lahkusin näituselt tundega, et nii õnnelik ja vaba pole ammu olnud ning Pärsimäe eeskujul inspireeritud tegema rohkem!
Paraku sai Pärsimäe aeg otsa. Natsid arreteerisid ta Pariisis ja lasid maha Auschwitzis, mõni ütleb, et tema seksuaalse suunitluse tõttu. Teda mäletati kinnise, ekstsentrilise inimesena, kellele meeldis külastada oma õdesid-vendi Viljandis ja Võrus. Ja kindlasti üks Eesti huvitavamaid sõjaeelseid kunstnikke. Oma autoportreedes meenutab ta mulle Pink Floydi Syd Barrettit pärast tema LSD-st tingitud vaimset kokkuvarisemist. Huvitav tegelane, kes lõi meeldejäävat kunsti. Ja samuti inimene, kelle loomingule saab veel tugineda. Sest mina näen tema töid vaid algusena. Edasi on ju veel palju vaja teha.
FILMID. Daniel Day-Lewise eriprogramm Artises. Valner Valme soovitab:
Vaatasin, mingit tähtpäeva tal pole, tüüp on 69-aastane, aga ongi lahe, ei pea ju ainult juubeleid ootama, et kedagi meeles pidada või millestki rääkida.
Daniel Day-Lewis on üks šefimaid näitlejaid ja üks selliseid haruldusi, kes ei risusta oma filmograafiat koomiksifilmide ja "romantilise" jura ja muu räbuga. Ta jätab siis pigem näitlemata ja tal ongi kontos filme vähem kui keskmisel kinostaaril.
Tema
erikava Artises toob ekraanile valiku Day-Lewise tipprollidest 1989. aasta "Minu vasakust jalast" ("My Left Foot", lavastaja
Jim Sheridan) kuni värskeima filmini "Anemoon" ("Anemone", 2025), mille lavastas tema poeg
Ronan Day-Lewis.
19. juunini saab näha teisigi rolle kolmekordse parima meespeaosa Oscari võitja loometeelt. Ükskõik keda ta mängib, kaob Daniel Day-Lewis tegelaskuju taha nii sügavale ära, et nimi "Daniel Day-Lewis" meenub alles lõputiitreid vaadates. Seega pole ta üks neid näitlejaid, kel on leivanumbrid ja firmatrikid ja kelle üüratu karisma lohiseb filmist filmi.
Linastuvate filmide seas on veel näiteks
Michael Manni "Viimane mohikaanlane" ("The Last Of The Mohicans", 1992),
Martin Scorsese "New Yorki jõugud" ("Gangs of New York"
, 2002),
Paul Thomas Andersoni "Veri hakkab voolama" ("There Will Be Blood", 2007) ja "Nähtamatu niit" ("Phantom Thread", 2017).
https://youtu.be/HVqoyMi98OI?si=IhP2mmCCOamVp4Cp
PLAAT. SKIZØ “NEETUD ÜHISKOND VOL 2”. Valner Valme soovitab:
Memphise räppi Eesti artistidelt tihti ei kuule, ometi pole tegu ilmaimega: väike
distortion, krudisevad bassisündid, vilisevad sündikäigud, tume saundipilt, tõsised teemad, jõmisev vokaal, rütmiline räppimine (erineb mõmisemisest, emost ja laulelevast popträpist), pigem vanakooli tempod, kokkuvõttes
horrorcore.
Pärnu räppari debüütalbum (vol 2, jee) on nagu raamatu järgi tehtud. Ainult et seda reegliraamatut ei ole olemas, see on õhku kirjutatud ja tegelt on palju mänguruumi. Seda ruumi siin plaadil ka jätkub. Kõik see eeltoodud klassikašnitt on olemas ja eeskujud elavad (osad ka surnud, nagu räpis kombeks) Ameerikas, aga oma loomingut leidub siin kuhjaga. Musta huumoriga tekstid. Ja see vokaal: super. Inisev, jõurav, mölisev, räuskav, kidisev, lõrisev, soiguv räppimine ei kaota oma väänutuste juures biiti ega
flow’d.
Palju on meil igasugu lahedat räppi ja osa sellest popiks saanud. Popmuusika on ka roppräppimine ja äge ongi, et pilt on kirju. Aga värskendav on kohata sel maastikul kedagi, kes ei tee popmuusikat. Ei järgi trende. Vaid tõesti teevad rämedat vihast asja.
https://open.spotify.com/album/3pyT5U1M7F3dMbmBIQVSti?si=P38wD8tpReS69obfRiok2g
TOIT. Avasta Kubaano. Kadri Kroon soovitab:
See viiendat hooaega tegutsev kostikäru vurab suvel mööda Eestimaad erinevatel üritustel ringi, pakkudes mitmekesist otsast lõpuni ise tehtud mekikunsti.
Kui enamik ampsuautosid keskenduvad vaid burgeritele, taksisaiadele, vardalihale ja ribulitele, siis koka-sommeljee tiim
Joonas ja Maret Kendra on eesmärgid sedanud hoopis kõrgemale. “The Chefi” filmist insprireerituna jätsid nad oma pikaaegsed töökohad restoranides maha ja tegid oma kätega valmis kostikäru. Nädala esimese pooles tehakse ettevalmistusi: küpsetatakse Kamado Joe grillil liha, marineeritakse kurke, viilutatakse pastramit jne. Ja nädalavahetusel pakutakse innu ning naeratusega rahvale tõeliselt ehedaid maailmaköökide trööstsöögi maitseid. Kubaano visiitkaardiks om muidugi Kuuba stiliis grillvõileib iseküpsetatud saia vahel, aga nende menüüs on veel ka jalapeno-popperid, krõbedad lillkapsatiivad, rebitud kuningservikuvõikud, pitsad ja Poola poolsuitsuvorstiga taksisaiad. Mõtle sinna juurde veel kodused limonaadid, klaas veini või käsitööõlu ja nipsuroad saavad tõeliseks toiduelamuseks.
NB! Soovituses on kasutatud selle aasta “Sõnause” uudissõnakorjel enim hääli saanud toidusõnu.
Jälgi Kubaano suvist liikumistrajektoori
Instagramis ja
Facebookis.
