Scott Diel: kultuurivaldkonna tugitooliminister

Kultuuri rahastamisest koroonajärgses postsovetlikus ühiskonnas.

Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja kevadnumbris 2026, mis on saadaval ajalehekioskites ja jaekaupluste ajakirjandusletis üle Eesti. Artikli autor Scott Diel on Ameerika kirjanik ja alates 2004. aastast alaline Eesti elanik. Tema sulest on ilmunud kuus libretot kaasaegsetele klassikalise muusika teostele, mida on esitatud USA-s, Euroopas ja Aasias, sealhulgas ooperitele “Nostra Culpa”, “State of the Union” ja “Russia: Today”. Ta on kirjutanud muusikast väljaannetele British Music Collection ja Rabbit Island Foundation.

Hommikutelevisioon

Eelmisel sügisel peale üht ERSO kontserti pöördus dirigent Olari Elts publiku poole: “Me ei saa enam hakkama vaatamata sellele, et meil on väga palju uusi toetajaid ja ka Balti- ja Põhjamaade kontekstis väga korralikult toetajaid.” Peagi pärast seda lavalt tehtud pöördumist ilmusid kaks ERSO muusikut Eesti hommikutelevisiooni, käsi pikal, raha kerjama. Elu orkestris on raske, kurtsid nad, kuid ei pakkunud välja ühtegi lahendust ega ettepanekut, kuidas olukorda muuta. Samal ajal jätkas ERSO tegevust. Kontserdikavas ei paistnud mingeid katkestusi. “Muusikud kurdavad sageli,” ütles mulle kord üks helilooja, võrreldes neid karavani järel haukuvate koertega, “ja jäävad siis vait ning teevad oma tööd edasi.” Üks vabakutseline kunstnikust sõber, kes samuti nägi ERSO muusikuid televisioonis kõnelemas, ei tundnud neile sugugi kaasa. “Nad peaksid olema tänulikud, et neil on üldse võimalus mängida.” Tema solidaarsusetus üllatas mind. Ometi näeb ju ka tema, nagu enamik kunstialadel elatist teenivaid inimesi, kurja vaeva, et ots otsaga kokku tulla. Minus endas äratas nende pöördumine vähe kaastunnet, kuid hoopis teistel põhjustel. Nagu lausus kunagi mu ülemus New Yorgis: “Kui sa tuled minu juurde probleemiga, siis too kaasa ka lahendus.” Kus oli nende lahendus?

Elementaarne inimväärikus

Ma pean Olari Eltsist kui juhist sügavalt lugu, sest mitte iga dirigent ei astu nii avalikult välja oma orkestri heaolu eest. See on igati tunnustust väärt. Vaadates aga orkestrielu laiemat pilti, ei näi see mulle midagi, mida kadestada. Pigem meenutab see koinobiitlike kõrbemunkade kutsumust – võib-olla isegi raskusi ja kannatusi täis elu. Mis on tasu? Leonard Bernstein uskus, et muusika on viis kogeda olevikku nii täielikult, et see on “peaaegu nagu Jumala kogemine”. Ja ta pidas silmas kuulajat. Võin vaid ette kujutada, mis tunne on olla aktiivne osaline muusika mängimisel, mida mõned peavad inimkonna suurimaks saavutuseks. Mina töötan Jumalast märksa kaugemal. Olen vabakutseline kirjanik ja esseist, kes on kirjutanud mitmele heliloojale libretosid. See “süütu kõrvaltvaataja” positsioon on võimaldanud mul luua sõprussuhteid ja tutvusi professionaalsete muusikutega, paljud neist eestlased. Huvitaval kombel on nende maailma lähedal, kuid mitte selle sees viibimine andnud mulle kärbes-seinal-positsiooni, kus mu kohalolu kiiresti unustatakse. Kirjanik Joan Didion kirjeldas end kord kellenagi, kes on “füüsiliselt nii väike, temperamendilt nii tagasihoidlik ja neurootiliselt nii väljendusvõimetu, et inimesed kipuvad unustama, et minu kohalolek on vastuolus nende parimate huvidega. Ja see on alati nii”. Teisisõnu, inimesed mu ümber räägivad. Sageli asjadest, millest ei peaks. Kaitsmaks orkestrantide töökohti, kes ei teadnud, et vaikne mees nende kõrval on kirjanik, ei hakka ma juhtumeid detailselt kirjeldama, kuid järgnev nimekiri annab lugejale maiku orkestri töökeskkonnast. Kui sa mind ei usu, hea lugeja, küsi lihtsalt (privaatselt) mõnelt orkestrandilt.

1. Osa orkestrante on juba aastaid tööl käsunduslepinguga, mis tähendab, et mängija ei saa puhkuse eest sentigi. See praktika oli ilmselt kunagi laialt levinud ja kuritarvitatud, kuid on hakanud viimastel aastatel – nii mulle räägiti – vähenema.
2. Ühes orkestris ei pikendanud juhtkond välismaa mängija elamis- ja tööluba, kuigi tal oli kehtiv leping. Vaatamata kinnitustele, et juhtkond tegeleb asjaga, oli mängija sunnitud riigist lahkuma ja kaasorkestrandid korraldasid korjanduse, et maksta tema kojulennupilet kinni.
3. Kui muusikute poolt valitud esindaja seisab nende õiguste eest, riskib ta tihti enda töökoha kaotamisega. Olukord sumbub sageli seisu “lõuad pidada ja edasi teenida” või “kui ei meeldi, siis lahku”. Ühes orkestris, räägiti mulle, on mindud isegi nii kaugele, et liikmetel on ametlikult keelatud suhelda meediaga ilma eelneva loata.
4. Mõnes orkestris korrutatakse liikmetele pidevalt, et paljud välismaalased ihkavad nende töökohti, ning seetõttu peaksid nad probleemidest vaikima.
5. Orkestrant saab kirjaliku noomituse, kui kaitseb kolleegi, keda on ebaõiglaselt koheldud. (Kaks hoiatust, ja oled vallandatud.)
6. Orkestri direktor tegi orkestrantidega läbi rääkimata tööülesandeks esineda ühe inimese juubelil. See kahepäevane suvisel nädalavahetusel toimunud projekt (proovid pluss kontsert) oli orkestrantide jaoks täielikult tasustamata ehk siis nende vaba aja arvelt. Pärast selgitas direktor, et see oli heategevus.
7. Proovid ületavad väljakutse lepingulist tööaega. (Probleem, kuna see vähendab tunnitasu ja ühtlasi jäävad muusikud teistele töödele hiljaks.)
8. Orkestri juhtkonda toidetakse, orkestrante mitte.
9. Orkestrantidel kästakse kanda laval kindlat värvi rõivaid, kuid nende eest ei hüvitata.
10. Mõnes orkestris saavad muusikud raskestiloetavat, kirbukirjas noodimaterjali, mis on raha säästmiseks internetist tasuta alla laaditud või kirjutatud loetamatus käsitsikirjas.
11. Tööplaan (repertuaar, proovide ja kontsertide kuupäevad-kellaajad) selgub alles paar nädalat enne järgmist kuud.
12. Enamik muusikuid (mõne erandiga) peavad ise ostma oma pillid, poognad ja lavariided. Mõned pillid maksavad vähemalt sama palju kui muusikute autod ning nende finantseerimiseks võetakse vahel jaepankadest “väikelaenu” või “ehituslaenu”, sest pillipatroonlus ja müüjapoolse finantseerimise süsteem on siin piirkonnas alles lapsekingades. (Orkestripalkade juures on see võrreldav sellega, kui Selveri kassapidaja peaks ligi miinimumpalgaga tööle kvalifitseerumiseks tõestama, et tal on kümnete tuhandete eurode väärtuses vara.)

Kas pole mitte irooniline? Need inimesed loovad nii suure tähtsuse ja mõõtmega muusikat, et see on saadetud kosmosesse tulnukatele Maad esindama, kuid neid koheldakse nagu galeeriorje. Või nagu märgiks stoik, kes usub, et ka ebaõiglases olukorras on inimesel oma roll: see ei ole orkestri süü, et juhid neid halvasti kohtlevad, kuid kindlasti on nende süü selle talumine. Unustagem korraks, et see nimekiri puudutab orkestreid. Ehkki lugeja võib nii mõndagi eeltoodust pidada tühjaks halaks, on kõik need punktid kahe ilmingu sümptomid: 1) kalgilt ebaprofessionaalne juhtimine ja 2) tööjõu võimetus läbi rääkida. Konkurentsipõhisel tööturul poleks keegi valmis ohverdama elementaarset inimväärikust sellele, et töötada organisatsioonis, mis kohtleb inimesi ausalt öeldes nagu kõntsa. Samuti võib lugeja märgata, et paljud loetletud punktid ei puuduta eeskätt raha. Paljusid neist saaks hõlpsasti parandada, taastades orkestrielus veidike väärikust.

Talibani lahendus

Minu hinnangul nõustub suur enamus Olari Eltsi märkuste sisuga. Ja need pole kõlanud kurtidele kõrvadele. Riigikogu liige Kadri Tali märkis 21. oktoobril 2025 parlamendis esinedes: “…eelarve ümberjaotamisest ei piisa, tuleb luua eraraha, riigi ja kultuuriorganisatsioonide koostööd võimaldav rahastusmudel. Vastus on: soovime luua head mehhanismi, mudelit kultuuri ja spordi rahastuseks. Selleks on ainus võimalus riigi ja erasektori koostöö ehk eraraha kaasamine kultuuri- ja spordivaldkonna rahastamiseks.” Olenemata sellest, kas nõustuda või mitte Tali eetika ja mehhanismidega eelnõu (728 SE) puhul, mis võeti seadusena vastu 2025. aasta detsembris, väärib Tali tunnustust lahenduse pakkumise eest. Nagu mina aru saan, alandab see seadus hasartmängumaksu, et teoreetiliselt meelitada Eestisse rohkem veebikasiinosid, mille tulemusel suureneks kultuuri rahastus. Käesoleva loo kirjutamise ajal on hasartmänguseaduse muudatus aga jäänud toppama näpuvea tõttu tekstis. Kas 728 SE on hõbekuul? Isegi kui Tali ettepanek töötab, on skeptikul minus raske ette kujutada stsenaariumit, kus orkestrantide palk tähendusväärselt tõuseks. Millal Eesti kultuuritöötajate palk viimati drastiliselt tõusis? Kas siis, kui riigi kaukasse laekub rohkem raha, on tõesti põhjust arvata, et sealt pudeneb midagi ka ERSO tšellistile? Elame-näeme. Minu põhisõnum on see: järelikult ei ole madal palk ja kehvad töötingimused süsteemi viga, vaid pigem selle tunnusjoon kultuuritöötajate puhul koroonajärgses postsovetlikus ühiskonnas.

Eesti kultuurirahastuse mudelit võiks parafraseerida nii: kõik saavad natuke. Keegi ei saa piisavalt.

Pesakonna vähendamine

Mängides hetkeks kultuurivaldkonna tugitooliministrit, kuidas võiksime olukorda parandada? Astume korraks orkestrite juurest kõrvale ja vaatame ajakirjade kirjastamist – valdkonda, kus olen töötanud nii USA-s kui Eestis. SA Kultuurilehele kuulub 15 ajakirja. Kas need kõik 15 on puutumatud pühad lehmad? Kas ühiskonnal on tõesti 15 vaja? Kas Vikerkaar ja Looming ei konkureeri omavahel? Või Sirp ja Müürileht? Kas Muusika ja Teater.Muusika.Kino ei võiks ühineda? Kas Eestis on piisavalt palju kirjanikke, kes saavad endale lubada töötamist 50 euro eest artikli kohta? Või fotograafe, kes saavad 5 või 15 eurot ühe foto eest? Mis oleks, kui kaotaksime pooled neist ja maksaksime ülejäänutele elamisväärset palka? Ja mis oleks, kui rakendaksime sama drakoonilist loogikat ka teistele kultuuriasutustele? Minu leitud andmete järgi oli Eestis 2021. aastal 174 muuseumi. Kui paljud neist muuseumidest on lihtsalt tolmune tuba, tädi garderoobis ja vahtplastist plakatid seinal? Eestis on 94 etenduskunstiasutust, neist 28 saavad kultuuriministeeriumilt toetust. Kas need kõik on pühad? Ja kulka raha? Kas me ei võiks kaotada kõik need pisikesed 200-eurosed, hea tunde tekitavad, kuid sisuliselt tähtsusetud toetused, mida kunstiinimestele jagatakse? Need võib-olla aitavad hoida mõnd kunstnikku vait, samal ajal kui päris raha voolab mujale, kuid enamiku jaoks on kulka panus umbes sama tähenduslik kui riigi hambaravihüvitis 60 eurot aastas. Eestis on viis professionaalset sümfooniaorkestrit – ERSO, Rahvusooper Estonia orkester, Vanemuise orkester, Tallinna Kammerorkester ja Pärnu Linnaorkester –, mida kõiki rahastatakse riigi ja kohalike omavalitsuste kombinatsioonina. Kuna iga orkester saab raha mitmest allikast, peab olema parem raamatupidaja kui mina, et nende tegelikud eelarved välja arvutada. Piisab pilgust dokumendile “LISA 1 Kultuuriministeeriumi valitsemisala 2024. a eelarve programmide ja asutuste lõikes”, et pea ringi käima hakkaks. Kuid avalike andmete ja ajaleheartiklite põhjal julgeksin pakkuda, et nende eelarve kokku küünib 30 miljoni euroni. Lisame siia veel festivalide eelarved, 1,5 miljoni euro suuruse kultuuridiplomaatia eelarve ning eriorkestrid nagu Paavo Järvi festivaliorkester, mille eelarve on 400 000 eurot, pluss kaks professionaalset puhkpilliorkestrit (Tallinna Politseiorkester, Eesti Sõjaväeorkester) ja Narva Linnaorkestri – ning mängus on muljetavaldav rahasumma. Kindlasti piisav, et osta korralikke noote. Ma ei suuda ette kujutada riiki ilma orkestrita – vähemalt mitte sellist nagu Eesti, mis on jõudnud maailmakaardile tänu oma muusikale ja muusikutele. Kas ERSO võiks kunagi likvideerida? Loodan, et mitte, kuid kunagi peeti ka rahvuslikku lennufirmat kriitiliselt tähtsaks. Tasub märkida, et orkestrite hinguseleminek on mujal maailmas tavaline. 2011. aastal kärpis Hollandi valitsus kultuurieelarvet 200 miljoni euro võrra, mille tagajärjel kadus või restruktureeriti drastiliselt neli professionaalset orkestrit. Alates 2010. aastast on vähemalt kolm orkestrit Ameerika Ühendriikides andnud sisse pankrotiavalduse. Looduses tegelevad kotkad, toonekured ja haigrud pesakonna vähendamisega. Liivhaid harrastavad emakasisest kannibalismi. Hiired, hamstrid ja küülikud hülgavad osa oma vastsündinud poegadest. Looduses ei peeta seda julmuseks – seda nimetatakse ressursside jaotamiseks. Ja meie ühiskonnas on see üks koletutest töödest, mille eest poliitikutele makstakse palka.

Ettevõtlus?

Võib-olla pole sellised drakoonilised meetmed siiski vajalikud. Kui me kõik jõuame järeldusele – ja mulle tundub, et jõuame –, et koroonajärgne postsovetlik orkestrite rahastamismudel ei ole enam jätkusuutlik, siis kas me ei võiks otsida uusi, innovaatilisi viise nende rahastamiseks? Kas me ei võiks julgustada juhtkondi selles suunas mõtlema? Arne Hermani 2023. aasta raamatu “Orchestra Management: Models and Repertoires for the Symphony Orchestra” järgi “ei ole maailmas mitte ühtegi orkestrit, mis teeniks esinemistega piisavalt, et katta oma kulud”. Selle asemel toetuvad nad keerukale segule riigi- ja omavalitsustoetustest, grantidest, filantroopiast ja äritulust. Oma raamatus toob Herman välja 13 rahastusallikat, mida orkestrid üle maailma kasutavad. Kui paljusid neist rakendatakse Eestis? Läbi ajaloo on orkestrid võidelnud ellujäämise nimel. Kuid nagu ütleb Herman: “Selmet pessimistlikult väita, et orkester on pidevas kriisiseisundis, võiks sama hästi optimistlikult väita, et orkester (ja klassikaline muusika üldse) on pidevas ellujäämisseisundis, liikudes kriisi ja innovatsiooni vahel.” Seega võiksime poole pesakonna hukkamise asemel hoopis innustada innovatsiooni ja ettevõtlikkust, mis on juhtunud Hermani raamatus käsitletud orkestrite puhul. Ma ei ole professionaalne orkestrijuht, kuid kahtlen sügavalt, kas Eesti on ikka nii erandlik, et siinset mudelit ei saa parandada, võttes šnitti Antwerpeni Sümfooniaorkestri, Casco Phili, Kuningliku Concertgebouw’ Orkestri, Londoni Sümfooniaorkestri või Aurora Orkestri finants- ja programmimudelitest. Ja kui on isu veelgi radikaalsemateks muutusteks, võiksime kaaluda Ameerika mudeleid, kus vaid umbes 5% orkestritest sõltub riigi rahastusest. Ometi tulevad nad kõik toime: 2014. aastal oli seal 1224 sümfooniaorkestrit, neist 117 aastase eelarvega üle 2,5 miljoni dollari, kusjuures igaüks pidi raha kaasama erasektorist. Loomulikult Eesti ei ole Ameerika ning siin pole sellist erakapitali, millega ehitada kontserdisaale ja ülikoole. Kuid ideid ja mudeleid leidub kõikjal, mõned neist Ida-Euroopale sobivamad kui teised. Äkki ei pea Eesti ratast leiutama? Tuleks üksnes valida hulga mujal toimivate lahenduste seast. Ning arvestades Eesti mainet maailma viljakaima ja innovaatilisima ükssarvikute vabrikuna, kas ei võiks siinsed helged pead veidi ajusid ragistades välja arendada veel 13 rahastusmudelit, millest kirjutataks Hermani järgmises raamatus?

Ärge pange neile seda pahaks

1980ndate lõpus Ameerika Ühendriikides kuulusin ma meeskonda, kes vastutas 60 miljoni USA dollari suuruse turunduseelarve kulutamise eest ühe tuntud viinabrändi heaks. Ehkki osa rahast läks traditsioonilisele reklaamile, jagati tohutud hunnikud igat masti kunstnikele: heliloojatele, maalikunstnikele, muusikutele, moeloojatele – kellele iganes. Me tellisime isegi ühe sümfoonia. See kogemus õpetas mulle, et kunstnikud on hoolimata oma headest omadustest ka ühed erilised pinnud tagumikus. Mida vähem andekad nad on, seda raskem on nendega toime tulla: nad võivad sulle mistahes kellaajal helistada, et pajatada, kui väga nad raha väärivad. Orkestrandid on aga tõeliselt haruldane tõug. Need muusikud pühendavad kogu oma elu sellele, et tõlgendada ja esitada repertuaariteoseid, mida peetakse inimkonna saavutuste tipuks, ning samal ajal nõustuvad nad osalema süsteemis, mis vaagub pidevalt kriisi ja ellujäämise piiril. Neil põhjustel ei peaks me neile pahaks panema, kui nad on kehvad ärimehed. (Aga nad võiksid kaaluda agendi palkamist.) Ka globaalne finantsseis ei ole praegu nende poolel. Sümfooniaorkestri olemasolu võib olla samavõrd majandusime, kuivõrd ta on muusikaime. Paljudel turgudel on sümfooniaorkestrite edu tuginenud keskklassi tõusule. Nüüd on keskklass languses ja konkureerivad meelelahutusvormid tõusuteel. “Keskklassi rahvusmuuseum avatakse Schaumbergis, Illinoisis,” kuulutas hiljuti pealkiri satiirilehes The Onion. Kuid näib, et esimene ülesanne on tõmmata selge piir: kirjalik leping, mis on mustvalgelt üheseltmõistetav: me maksame sulle nii palju ja ootame sinult selle raha eest seda. Me peame oma lubadusest kinni ja sina enda omast. Lõpetage häbistav kohtlemine. See ei maksa maksumaksjale peaaegu midagi, ja kõik oleksid õnnelikumad.