Karin Bachmann: kuidas ehitada suurt objekti – koostöös. Tallinna Loodusmaja väliruumist

Loodusmaja projekteerimis- ja ehitusprotsess on olnud vähemalt väliruumi vaates üks parimaid näiteid eri distsipliinide koostööst, kirjutab Loodusmaja väliruumi eest vastutava Kino OÜ maastikuarhitekt Karin Bachmann.

Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja kevadnumbris 2026, mis on saadaval suuremates kioskites üle Eesti ja jaekaupluste ajakirjandusletis. Suure objekti valmimisel tegutseb alati palju osapooli, kes jagunevad kolme peamisse rühma: tellija, projekteerija ja ehitaja. Üksmeelt ei ole lihtne leida. Tallinna Loodusmaja (TARU) puhul on aga juhtunud nii, et kõik kolm on olnud algusest peale kogu hingega projekti kallal, muutes protsessi vähemalt väliruumi vaates väga sujuvaks ning nauditavaks. Tegemist on nii pealinna kui ka Eesti mastaabis olulise tööga, mida saab kõrvutada ERM-i ja Kumuga. See on suure avaliku huvi ja mõjuga, paljude huvigruppidega, tehniliselt keerukas ja väljakutsuv, sest mõnesid tehnikaid katsetatakse alles töö käigus ning tulemus on üksnes prognoositav – eeskuju kuskilt võtta ei ole.

Sümbioos, mitte konkurents

Looduskoosluses on kõik tasakaalus: igal on oma koht, kõik on ringkäigus ja taassündimises, ollakse vastastikuse sõltuvuse võrgustikus, mis on eelduseks koostööle. Thomas Hobbes rääkis loodusseisundist kui kõigi sõjast kõigi vastu, Darwin olelusvõitlusest. Hilisemal ajal on kaldutud pigem selle poole, et liigid elavad konsortsiumites: organismid on koondunud kooslusteks toitumissuhete, paiknemise, kommunikatsiooni alusel. Eduka ehituse aluseks on samasugune sümbioos, kus mitte igaüks ei kisu tekki enda poole ja peale, vaid liigutakse ühes suunas. Avalikkuses räägitakse ehituste puhul enim projekteerija ja ka ehitaja vastutusest, kuid tellija jäetakse sellest jadast justkui välja. Tegelikult on tellija roll objekti õnnestumisel vähemalt sama suur ning tellijat ei saa taandada passiivseks pealtvaatajaks, kes lihtsalt võtab vastu selle, mida projekteerija ja ehitaja on teinud. Tark tellija, kelle soov ei ole mitte asja kaelast ära saada, vaid osaleda millegi hea loomises, on (maastiku- ja sise)arhitektuuri õnnestumise eeltingimus. Selleks, et objekt õnnestuks, peavad kõik kolm osapoolt teadma oma vastutust. Tellija peab mõistma, et tema valduses olev objekt ei kuulu üksnes talle (ei ruumiliselt ega emotsionaalselt), vaid hakkab mõjutama kogu ümbrust, mõnikord tervet linna. Projekteerija peab mõistma, et tema loodav objekt jääb aastakümneteks teiste inimeste ruumikogemust mõjutama ning tal on vastutus ka nende ees, kes praegu ruumi kasutavad ja seda omaks peavad. Ehitaja peab mõistma, et projekti ideede realiseerumine ja objekti hilisem laiem mõju on otseselt tema käes. Hea ehitaja esmane tunnus on, et ta ei karda uusi asju – viise, tehnoloogiaid, materjale – katsetada. “Aga nii on alati tehtud” on esimene suurem ohumärk, et protsess kujuneb kurnavaks vaidluseks ning tõkete murdmiseks.

Hõlpsalt mõistetaval ruumil on vahel keerulised lahendused

Avaliku (väli)ruumi kvaliteeti näitab see, kui kergelt on inimesel võimalik selles orienteeruda ja mõista, mida talle tahetakse ruumiga pakkuda. Loodusmaja on juba nime poolest koht, kus linn ja loodus on (taas)liidetud – mitte seetõttu, et EL-i looduse taastamise määrusest kinni pidada, vaid et õpetada inimesi jälle loodust nägema ja sellest lugu pidama. Inimese elupaik – linn – on just õige koht, kus teha esimesed turvalised sammud looduse tundmaõppimisel, et siis hiljem juba veidi targemana osata loodust märgata mujalgi. See eesmärk on sõnades lihtne ja õnnestumise korral ka kergelt taibatav, kuid selleni viivad lahendused pigem keerukad protsessid. Loodusmaja projekt on olnud väljakutserohke peamiselt kolmel põhjusel. 1. Suur avalik huvi ja palju sihtrühmi Hoonekompleksi koonduvad pea kõik Tallinna ja riigiasutused, mis tegelevad keskkonnaga, pluss veel muuseum. Seega tuleb põhimõtteliselt luua keskkond, kuhu on ühel või teisel eluhetkel asja igal eestimaalasel. Ootused on suured. Kuidas luua koht, mis ei paku üksnes põgusat elamust, vaid paneb mõtisklema väärtussüsteemide üle ja nügib neid?

Kogu projektala käsitletakse paigana, mille põhieesmärk on näidata, õpetada, pakkuda, üllatada.

See tähendab ka kivistunud mõistete “esinduslik” ja “väärikas” ümbermõtestamist. Kontekst ja väärtused, mida hoonete sisu endas kannab, nõuavad mõnikord asjade pahupidi pööramist, et päriselt oluline mõjule pääseks. Üldistatult on tavamõistes “väärikuse ja esinduslikkuse” nõudmine koos muude põhjustega viinud meid väliruumis eluvaeste avalike keskkondadeni, kus kasutatakse riigist riiki korduvaid lahendusi, arutus koguses reaalse eesmärgita kõvakatet ja mingite väheoluliste kriteeriumide alusel sobivaks mõeldud taimi. Kui teisiti mõtestada, siis kas esinduslik ja väärikas ei ole pigem olemasolevaga arvestamine, selle esiletõstmine, väärtustamine? Loodusmaja on oma olemuselt ühiskonnale väärtuspakkumine: inimesele esitatakse väärtusi, mida tahetakse, et ta avastaks, edasi kannaks, omaks võtaks – kõiges: hoone arhitektuuris, materjalides, tehnosüsteemides, maastikuarhitektuuris. Asjadele ja nähtustele, sh taimedele ja/või linnaruumile laiemalt, anname väärtuse meie ise ning väärtushinnangute kujundamine käib läbi tähelepanu tõmbamise sellele, mida tahetakse näidata väärtuslikuna. Seni väärtusetuks peetud, kasutusest väljas ala tähenduse muutmine saab käia selle kaudu, et toome inimese sinna lähedale, näitame, mis seal sees on, miks see on oluline, millised süsteemid mida teevad ja kuidas kasulikud on. 2. Palju erinevaid kooslusi ja materjale TARU välisruum koosneb Eesti looduse elupaiga- ja kasvukohatüüpide (Jaanus Paali klassifikatsiooni järgi) “tsitaatidest” ehk linna jaoks kohandatud kooslustest, mis vastavasse ruumi paigutatuna aitavad seda konkreetset tüüpi kohapeal esile tõsta ja tutvustada, viidates samal ajal “originaaltekstile” ehk tsitaadi päritolutingimustele. Välja on valitud piirkonda ning mikrokliimasse sobivad, ühtlasi ka piisavalt ilmekad kooslused ja näidisliigid, mis aitavad looduslikku situatsiooni edasi anda, meelde jätta ja “originaaliga” kohtudes ära tunda. Selge on, et kui kooslused paigutada kõrvuti (selliseid olukordi looduses ei esine kunagi, alati on üleminekualad), siis hakkavad tüübipiirid hajuma, toimub liikide ülekandumine ja kooslused segunevad, kuid põhimõtteliselt on võimalik luua mulje Eestile omastest elu- ja kasvukohatüüpidest. Stiliseeritud ja mugandatud kooslused suhtlevad ning suhestuvad ümbritseva tööstuspärandiga. Kõigi haljasalade pealisülesanne on juhtida ja kasutada sademevett ning pakkuda toidulauda ja elupaiku. Lokaalne immutus, ümbersuunamine, ajutised “vannid” loovad nii pargis kui väljakutel erilisi olukordi, kus on inimesel võimalik vaadelda ajutisi kontrollitud üleujutusi. Loodusmaja ümber saab uudistada ja sisse minna soostunud niidu, kuiva looniidu, nõmmemetsa, halli rannikuluite, puisniidu ehk kuiva aruniidu, saliinse rannikuniidu ja paekivitaimestu liikidega kooslustesse. Selliste eraldi haljastustüüpide kasutamine tähendab muu hulgas seda, et igale tsitaadile tuli luua eraldi retseptiga muld ja aluspinnase kihid (10 mullatüüpi). Nii on sooniidu alal kasutatud savikangast, et ala hoiaks vett ning käituks sarnaselt vastava kasvukohatüübiga. Eesmärk oli kasutada ainult Eestist korjatud seemneid ja meil kasvatatud taimi. Peaväljaku üks funktsioon ongi tutvustada kodumaiseid puittaimi: siia on kokku korjatud suur osa Eesti omamaistest puu- ja põõsaliikidest, et ühes tajutavas ruumis koos kasvades tekiks publikul võrdlusmoment, liikide eristamise ja detailide märkamise oskus. Eestimaiseid paju perekonnast pärit puid on kirjade järgi 13, kuid mõistagi ei kasvatata neid üheski puukoolis ning paljud neist näivad asjatundmatule silmale omavahel raskesti eristatavad; paljusid pole ka looduses enam kuskil nähtud (nt härmpaju). See tähendas, et mõni selline tuli siiski Soomest tellida. Samuti pidi eesmärkides järeleandmisi tegema kolmanda kaitsekategooria puudega: metsõunapuu ja metspirnipuu kaevati üles metsast; ning viirpuudest, mida on perekonnas 10, saab kohapeal näha vaid ühte. Paradoksaalsel kombel oli palju tegemist ka, et saada raudnõgese seemneid, sest igasugused tõrjed on selle liigi peaaegu välja suretanud. Õnneks leidus teda kellegi tuttava tuttava põlluservas veel natuke. Raudnõges koos teiste kodumaiste rohttaimedega haljastab peaväljakut, mis erineb ilmselt kõigest sellest, mida on harjutud peaväljakuks pidama. Kui ülejäänud välisruumis on kasutatud haljastuse tsitaatidena stiliseeritud kooslusi mujalt Eesti loodusest, siis peaukse ees asuv väljak tõstab esile ja väärtustab kohapealset kooslust koos kõigi aja jooksul kuhjunud inimtekkeliste materjalidega, millest on saanud omaette elupaik – vaataja jaoks üle jäänud maa, koha kontekstis aga samaväärne kaitsealustega. Valitud liigid on kiirekasvulised ja uuenevad hästi seemnetest, asustades jõudsalt vabu kasvupaiku. Nad kasutavad edukalt muldi, milles teised taimed ei suuda (veel) kasvada – näiteks jäätmaid, reostunud muldi jne. Seega on kohalike tugevate ja vastupidavate taimede (mainitud raudnõges, põdrakanep, kõrvenõges, käokannus, jumikad, vägihein, soolikarohi jt) valik eelduseks sellele, et taimestik läheb kasvama ning muudab koha kiiresti roheliseks.

Inimestele on maastik tehtud ohutult kättesaadavaks: tähelepanu keskpunktis on loodus oma toimemehhanismidega, inimene saab kõrvalt jälgida ja läheneda, see on tema jaoks nii puhke- kui õppimisala.

Selles on mugav ja huvitav liikuda (laudteed, erinev taimestus), maastik muutub ja vaheldub nii kulgemise kui ka kuude-aastate lõikes. 3. Seni kasutamata tehnoloogiad  Ühe meetodina kasutati Loodusmaja väliruumi loomisel uut, varem katsetamata looduskoosluste siirdamist. Seni on siiratud küll kaitsealuseid liike, kui need on ehitusele ette jäänud, kuid mitte tavakooslusi. Nii nõmmemetsa kui ka kuiva looniidu alale siirati loodusest rohttaimede matte. Koostöös Keskkonnaametiga selgitati välja vastavate elupaigatüüpidega kohad looduses, kus mingil põhjusel maakasutus muutub ja kooslused muidu häviksid (tee-ehitus, liinialuste hooldamine, hoonete ehitus jne). Näiteks nõmmemetsa toodi paksud sambla- ja pohla-kanarbikumatid. Asupaigas kooriti kopaga matid, ehitati spetsiaalsed riiulid, et matte transportida, ning kohapeal asetati masina ja inimtööjõu abil paika. Need kooslused on looduses üle 50 aasta vanad ja selliseid haljastustööde käigus järele teha on võimatu. Sarnase efekti saamiseks tuleks väga kaua oodata. Siirdamisega päästeti osa kooslusest hävingust, loodi kohene roheefekt ning ühtlasi mitmekesistab taimedega kaasa tulnud mükoriisarikas muld kohapealset mulda, aidates taimedel hõlpsamini kasvama minna. Samasuguseid, niidukooslusega matte siirati looniidule. Kuna tegemist on katsetusega, ei ole tulemus täpselt ette teada. Seega on suure riski võtnud kõik kolm osapoolt. Meie avalikus ruumis ei soovita anda ruumi eksimustele ja katsetustele, vaid tahetakse teha nii, nagu alati on tehtud: valitseb ootus, et tellija ostab äraproovitud “kaupa”, mida on ka kuskil mujal juba näha. Selline mentaliteet välistab igasugused uuendused ning on ka põhjus, miks suur osa avalikke väliruume korduvad paljuski linnast linna ja riigist riiki.

Loodusmaja on näidisprotsess

Kogu projekteerimis- ja ehitusprotsess on olnud vähemalt väliruumi vaates üks parimaid näiteid eri distsipliinide koostööst. Kõik kolm – tellija, projekteerija, ehitaja – on võtnud oma rolli väga tõsiselt ning vägikaika asemel on koormat veetud ühiselt ja samas suunas. Nurki ei lõigata, töödes ei viilita. Mõeldakse kaasa, püütakse parimat ka siis, kui tuleb astuda samme, mida algses pakkumises või projektis polnud. Näiteks otsustas TARU juures enne olnud linnaloodus – kaks jänest, keda ehitus pole õnneks eemale peletanud – kõigile näidata, et lisaks nunnundusele on loodusel ka ninakam pool, ning värskelt maha istutatud metsõunapuud, metspirnipuud ja tuhkpuud olid korralikult lühemaks näksitud. Ilma täiendavate sekeldusteta korraldas ehitaja kibekähku põõsastele jänesekatted. Ja see on vaid üks väike näide; käigu pealt on leitud lahendusi ka laudteele, skulptuurile, siirdamistele, mükoriisamulla külvamisele jne. Operatiivsus, paindlikkus, kvaliteedi hoidmine ning samas olukorraga kiiresti kohanemine ja vajadusel uute süsteemide väljanuputamine iseloomustavad Loodusmaja projekti kõiki kolme tugisammast. Meil väliruumi projekteerijatena on suur au ja rõõm selles seltskonnas olla ning pidevalt inspireeritud saada.