Maria Helen Känd: Arthur Jafa torkab valgesse pehmesse kõhualusesse. "Süütu pilk"

Seekord lähen "Süütu pilgu" rubriigis päriselt süütuks. Kirjutades USA kaasaegsest visuaalkunstnikust Arthur Jafast (sündinud 1960), astun valdkonda, millega Eesti kuraatorid ja kriitikud kohalikul kunstiväljal pigem vähe kokku puutuvad. Iseasi, kuivõrd saab kaasaegne visuaalkultuur üldse olla "kohalik".

Vähemalt mulle teadaolevalt on Eestis eksponeeritud näitustel kahjuks vähe mustanahalisi kunstnikke, kes käsitleksid rassiprobleeme, mustanahaliste kultuuri, identiteeti ja ajalugu. Ka mina tutvusin Jafa loominguga esmalt 2019. aastal Veneetsia biennaali peanäitusel, kus ta pärjati Kuldlõviga, ning taaskohtusin tema teostega sel kevadel Veneetsias juba märksa mahukamal, Arthur Jafa ja Richard Prince’i ühisnäitusel “Helter Skelter”.

Filmimehest kujutavaks kunstnikuks 

Põnevaks teeb Jafa kunstilise karjääri asjaolu, et tema läbimurre kunstimaailmas tuli alles hilisemas eas. Õppinud Howardi ülikoolis arhitektuuri ja filmindust, alustas ta karjääri operaatorina – näiteks töötas ta Julie Dashi mütoloogilise filmi "Daughters of the Dust" (1991) juures, mis sai Sundance’i filmifestivalil parima operaatoritöö auhinna. Tegemist oli esimese mustanahalise naisrežissööri filmiga, mis jõudis kinolevisse üle kogu USA. Samuti on Jafa teinud koostööd lavastaja Spike Leega filmis "Crooklyn" (1994) ning Stanley Kubrickiga tema viimases linateoses "Eyes Wide Shut" (1999). Kuigi Jafale meeldis teiste projekte üles võtta, ei pakkunud operaatoritöö talle piisavalt vabadust eksperimentaalse autorina, kellena ta end tegelikult nägi. Ta on isegi väitnud, et kaasaegse kunsti maailm oli tema jaoks päästerõngas ja viimane õlekõrs, sest Ameerika hierarhiline ja kapitalistlik filmitööstus oli ta nurka surunud. Kuivõrd süsteem ei toetanud tema radikaalset visiooni, hakkas Jafa ise lavastama, muu hulgas tegi dokfilmi Martin Luther Kingi pärandist. Lõplik pööre toimus isiklike suhete kaudu. Intervjuus sõbra ja kolleegi Theaster Gatesiga on Jafa välja toonud, et just Gates tõstis ta filmitööstusest ümber kunstimaailma, aidates tal end visuaalkunstnikuna teadvustada. [caption id="attachment_276081" align="aligncenter" width="768"] Arthur Jafa oma stuudios, 2024. Foto: kuvatõmmis YouTube’i videost, Museum of Contemporary Art Chicago[/caption] Sellest johtub, et tegu pole pelgalt hilinenud erialavaliku või suunamuutusega, vaid Jafa teekond paljastab, millised nähtamatud tõkked ja mustrid kultuurivaldkondade vahel valitsevad. Näiteks kiputakse siiani loojaid lahterdama meediumi ja esitluskonteksti põhjal, suutmata näha, et filmi- ja kaasaegne videokunst võivad olla teineteist täiendavad ning kattuvad valdkonnad. Samuti näitab Jafa juhtum, et kunstivälja on aastakümneid juhtinud valged galeristid, kuraatorid ja kunstiteadlased, seda sageli ainult enda ühiskonnagrupi perspektiivist. Mustanahalised kunstnikud, Jean-Michel Basquiat kuulsaima erandina, on pidanud institutsionaalse süsteemi läbimiseks tegema nähtamatut tööd, samal ajal kui nende valged kolleegid on saanud toe varem. Samas muutuvad ka kaasaegse kunsti sees protsessid ning Jafa avastati võtmelisel hetkel autorivideoga “Armastus on sõnum, sõnum on surm” (“Love is the Message, the Message is Death”, 2016). Pealkirjale kohaselt pani Jafa kohakuti vormilised ja sisulised vastandid: ajaloolistele arhiivikaadritele järgneb tänapäevane uudisvoog või madala resolutsiooniga digiprügi kõrvutatakse Hollywoodi läikivate piltidega. Veel enne BLM-liikumist avaldatud videos kohtub jõhker vägivald stseenidega mustanahaliste kogukondlikust ühtekuuluvusest. Teose selgrooks olev Kanye Westi gospelsämplile loodud "Ultralight Beam" tõstab vaataja vaimulikku ekstaasi, et järgmisel hetkel asendada muusika hirmunud karjete või politseisireenidega. Järjepidevus selles ülimalt heitlikus reas on saavutatud kehade pea koreograafilise sulandumisega ühest stseenist teise, kuigi kaadrite sisu erineb radikaalselt, tehes sellest stimuleeriva ja sensoorse vaatamiskogemuse.

Sügavast lõunast oma pildipangaga

Ühtpidi muudab Jafa filmitaust ja tema distants traditsioonilisest kunstisüsteemist loomingu paeluvaks, teistpidi võivad need teosed kaasaegse kunsti keelt mittevaldavas “süütus” vaatajas esiotsa nõutust või lausa ärritust tekitada. Kui abstraktseid maale vaadates kõlab tihti võhiklik lause "ka minu laps oleks võinud selle joonistada", siis Jafa puhul, kelle meediumiks ongi põhiliselt video- ja fotoinstallatsioonid, saab see küsimus postmodernistliku mõõtme. Lühidalt öeldes ei ole ta enamasti ise teinud midagi peale montaaži ja mõne katkendi filmimise, sest nagu “Armastus on sõnum, sõnum on surm”, koosnevad tema teosed leidmaterjalist ehk tegu on ready-made’ide kokkukleepimisega. [caption id="attachment_276079" align="aligncenter" width="768"] Arthur Jafa oma teosega "Mickey Mouse was a Scorpio" (2017). Foto: kuvatõmmis YouTube’i videost, Moderna Museet[/caption] Juba noorena hakkas Jafa seda alusmaterjali mappidesse koguma: näiteks ajakirjadest tehtud väljalõikeid, uudisnuppe, ajaloolisi ülesvõtteid, fotosid staaridest – Miles Davisest ja Toni Morrisonist kuni Michael Jacksoni ja Muhammad Alini. Digiajastu on kahtlemata Jafa varasalve suhtes helde olnud, sest videokatkeid laaditakse YouTube’i ja sotsiaalmeediasse lademetes iga päev. Neist komponeerib end (pop)kultuuri sisse lugenud, tundlik ja analüütiline Jafa kokku videoid, mis sarnaselt läbimurdeteosele torkavad meie valgesse pehmesse kõhualusesse. Taolise efekti saavutamiseks ei saa klippe lihtsalt üksteise otsa ritta seada. Emotsionaalse nihestuse suudab vaatajas esile kutsuda kunstnik, kes valdab enda meediumit, antud juhul filmi, kes tunneb kultuuri kõrgest madalate kihtideni. Ja kõige tähtsam – kes on teema ja ainesega ise kokku puutunud. Jafa elulugu pole olnud privilegeeritud või irdunud mustanahaliseks sündinu valusast reaalsusest. Ta kasvas üles Sügavas Lõunas, Mississippis, ajal, mil kodanikuõiguste liikumine oli haripunktis ning mustanahalistevastane vägivald, lintšimine ja süsteemne vaesus igapäeva osadeks. Selle tausta tõttu on Jafa loomingus eriline koht muusikal. Seda kannustab sünniosariigi Mississippi muusikaline mitmekesisus, kus laulmine kujunes ajalooliselt enda vabastamise viisiks ja väljendusvormiks kõigi rõhuvate asjaolude kiuste. Jafa on töötanud režissöörina ka mitmete tänapäeva mustanahaliste tippartistidega, lavastades muusikavideoid Solange’ile ("Cranes In The Sky", 2016), Kanye Westile (“Wash Us In The Blood", 2020) ja Jay-Z-le ("Manyfacedgod", 2017). Tihe seos popkultuuriga peegeldub ka Jafa intervjuudes, kus ta arutleb sageli globaalselt läbi löönud mustanahaliste ikoonide vastuolulise staatuse üle. Näitena toob Jafa sageli Michael Jacksoni, vaieldes vastu levinud arusaamale, nagu tahtnuks laulja oma välimust muutes mustanahalisusest lahti öelda. Jackson oli Jafa silmis hoopis kujumuutja (shape-shifter), kes proovis valgete juhitud meelelahutusäris ja nende domineeriva pilgu all ellu jääda, et oma muusikat maailmaga jagada. Samas on Jafa tunnistanud: "Kui mul oleks Michael Jacksoni rahalised võimalused ja vahendid, siis ma oleksin Michael Jacksoni vastand." See pole mõeldud otsese kriitikana Jacksoni suunas, keda Jafa mõistab empaatiliselt kui süsteemi ohvrit. Jafa vastandlikkus seisneb pigem loomingulises valikus: ta tahab luua kompormissitut kunsti, millel on mustanahaliste muusikale omane kaal, intensiivsus ja globaalne haare, kuid selle masside jaoks ilusaks ja tarbitavaks silumise asemel tungib ta ühiskonna häirivatesse valupunktidesse.

Jafa positsioon on seega analüütilis-psühholoogiline ja samal ajal sügavalt empaatiline. Teda huvitab, kuidas ühiskond ja kultuur toimivad ning eriti kuidas see masinavärk mõjutab mustanahalisi autoreid ja kuvandit nendest.

Jafa seisukohalt on hädavajalik suuta vastuolusid hoomata, sest lääne ühiskonnal on kombeks liigitada tähelepanu keskpunkti tõusnud loojaid, eriti mustanahalisi, äärmustesse – kas jumalateks või koletisteks (gods and monsters), lubamata neil olla lihtsalt inimesed. [gallery columns="2" size="medium" ids="276080,276078"]

Valge album

Jafa hoidub süüdistusest ja äärmuslikest hinnangutest ka kunstis. Ta seab vaataja probleemiga silmitsi, sundides teda ise järeldusi tegema. Jafa “Valge album” (“The White Album”, 2019) on pooletunnine videote popurrii, mille pealkirja on kunstnik laenanud biitlite albumilt. Selle valge popkultuuri teetähise alla koondab Jafa eri kogemusi ja perspektiive valgetest inimestest. Kuigi kunstniku pilk on näiliselt vaatlev, ei ole “Valge album” neutraalne dokumentatsioon, sest iga videomaterjaliga töötav looja teab, et pildivalik, monteerimine ja kõrvutamine on alati manipulatsioon. Seda tõestas filmikunstis juba Kulešovi¹ eksperiment. Jafa manipulatsioon on peen. Ta suunab vaataja tajusid ja loob emotsionaalseid rõhuasetusi, kasutades üliaegluupi (super-slow motion) ja hüplikku montaaži (jump cut), samuti tekitab teadlikult kognitiivset dissonantsi (näiteks kuvades sarimõrvarit gospelmuusika taustal). Enamus Jafa videote mõjujõust tuleb sellest, et materjal pärineb argielust ja on lavastamata, toores reaalsuses. Üks vastikumaid on katkend, milles vahistatud valge kutt korrutab mustanahalisele naispolitseinikule mitu minutit järjest agressiivselt “nigger”. Politseinik seisab stoiliselt ja vaataja peas tekib kujutlus, millise jõhkrusega lõpeks samalaadne olukord USA-s juhul, kui osapoolte rassid oleks vahetuses. Ameerika rassisuhete spetsiifika võib Eestist vaadatuna tunduda eksootiliselt kauge, kuid Jafa teos kangutab ka meid mugavalt istekohalt. Jafa "Valge albumi" põhiline väärtus siinse vaataja jaoks on see, et saame piiluda pimenurka, kus ratsionaalne ja empaatiline idaeurooplane keeldub nägemast oma privilegeeritust. Meie ajalooline trauma muutub liiga tihti universaalseks vabanduskaardiks, millega tühistada teiste inimeste peal praeguses ajas ja ruumis toimuvat diskrimineerivat tegelikkust. Meie mineviku ja Ameerika mustanahaliste elude kõrvutamisel paljastub see, et rassism ei tõsta pead ainult Ku Klux Klani kapuutsides, vaid piisab viisakast, mõistlikust olemisest, mis on lihtsalt pime teise inimese vastase vägivalla ja nende kannatuste suhtes. [caption id="attachment_276077" align="alignright" width="768"] Vaade Arthur Jafa videoteosele “Valge album”, 2019. Veneetsia biennaali peanäitusel. Foto: kuvatõmmis YouTube’i videost, ArtLike(TheMouseCo)[/caption] Seda problemaatikat tabab “Valges albumis” üks pikemaid ja mõjusamaid stseene, milles valge neiu ennast analüüsib, avades rassismiga seotud kõhklusi oma võimu teadvustamata või vähemalt sõnastamata. Antud katkend on tüüpiline näide formuleeringust “ma pole rassist, aga…”. Jafa annab naisele ekraaniaega ja ruumi, lubades tema haavatavusel ja siirusel esile tulla, ning nii tekib võimalus seda naist mõista ja temaga samastuda. Kuid eriti valgena kerkib esile teatav segadus ja kripeldus, sest lõpuks võtab naine siiski ohvri hoiaku. Kuivõrd "Süütu pilgu" rubriigis tõmbame alati paralleele siinsel väljal sarnaselt töötavate kunstnikega, meenub Jafa “Valge albumi” võttestikku ja eriti noort naiskõnelejat vaadates Flo Kasearu teos "Estonian Dream" (2011). Jafa sarnaselt kasutab Kasearu ühe Eesti naise YouTube’i kanali sisu, et tuua esile väliseestlust, sellega seonduvat üksindust ja valulikku lõimumist USA-s. Kasearu on teinud valiku stseenidest ja momentidest selle naise elus, luues kummastava pildi pealtnäha Ameerika unelmas elavast eestlasest, kelle jaoks on aga hoopis Eesti muutunud unenäomaaks, mida ta vaatleb naiivse ja idealiseeritud igatsusega. Seega, ka eestluse ja meie identiteedi mõtestamisel on interneti leidmaterjal juba end kunstina tõestanud. [caption id="attachment_276076" align="aligncenter" width="768"] Flo Kasearu “Estonian Dream”, video (2011). Allikas: Eesti Kaasaegse Kunsti keskuse koduleht[/caption]

Hanno Soansi kommentaar:

Kuigi see pole vist süütus, vaid pigem süüdimatus, tabab Maria Heleni valik mind ettevalmistamatult: Arthur Jafa nimi tundub nagu tuttav, aga ühtegi konkreetset videot mul silme ees pole. Ilmselt olen tema töödega siiski kokku puutunud, kuna 2019. aasta Veneetsia biennaali, kus Jafa võitis Kuldlõvi, ma külastasin. Aga Veneetsia on juba kord selline üleküllastatud džunglirägastik, et hea, kui sealt korraga kolmandikki fookusse jääb. Mis muidugi ei vabanda. Õnneks on Ubu Webi filmi- ja videoarhiivis ülal viis Arthur Jafa tööd, mõni film ja video, sealhulgas tema läbimurret kunstimaailmas markeerinud "Love is the Message, the Message is Death" (2016), mis annab hea ülevaate selle skrätšimeistri käekirjast. Miksides eri kvaliteedis leitud videoformaate USA mustanahaliste kultuuripärandist, mis ühendavad politseikroonika lõike kodanikeõiguste liikumise kõrghetkedega, efektset breiktantsu gospellauljate hullunud ekstaasiga ning kombineerivad 1960ndate aastate kontrastseid mustvalgeid ja 1980ndate VHS-ide ülesatureeritud värvidega materjale kaasaja sündmuste kajastustega, pöörab ta seda tööd komponeerides ümber muusikavideo sisehierarhiale tavaliselt omase muusikakesksuse. Muusikavideo formaat – mille režissöörina filmitaustaga Jafa on samuti tegutsenud – on siin pigem ettekääne mustanahaliste eneseteadvuse kaardistamiseks, seda ühtaegu mütologiseerides ja analüüsides. Semionaudina (Nicolas Bourriaud’ väljend) ergastab ta arhiivi alateadvust, ühendades väljakujunenud tähendusväljadel harva kokku puutuvaid punkte – kõige üllatavam on ehk see, kuidas sotsiaalses registris toimivate närveldavate lõikude vahele monteerib Jafa korduvalt planetaarsete teadusvaatluste puhas-rahulikku pildimaterjali. Minu lemmikuks Ubu Webi valikust osutub "Dreams are Colder than Death" (2014), pea tunnine mahedas meditatsioonitempos dokk, mis põhineb USA mustanahaliste haridustöötajate ja akadeemikute vabade assotsiatsioonidena ühendatud mõttekäikudel. Märkused: 1 Kulešovi efekt on filmimontaaži efekt, mille korral vaatajad tajuvad kahe järjest paigutatud kaadri koosmõjus teistsugust infot, kui kannavad need kaadrid eraldi. Selle eelduseks on järjestatud kaadrite ruumiline pidevus. Efekti töötas 1910ndatel välja Nõukogude Liidu filmirežissöör ja filmiteoreetik Lev Kulešov.

***