Alison Jackson: poliitikud on unustanud, et nad on pärisinimesed

Fotografiskas avatud juubelinäitus tõi teiste seas Eestisse kuulsa briti kunstniku Alison Jacksoni, kelle tööd kujutavad kuulsuste teisikuid provokatiivsetes olukordades. Jacksoni näitus oli seitse aastat tagasi ka Tallinna Fotografiska üks esimesi ning ajalukku on ta jäänud autorina, kelle töid kujutavad reklaamid Tallinna linn keelata otsustas.

Kas teadsid, et sinu töid kujutavad reklaampostrid on Tallinna linna peal keelu saanud? Issand jumal! See on häbiväärne, kas pole. Kuidas neid ometi keelata võiks. Printsess Diana keskmine sõrm oli ilmselt Tallinna linnavalitsusele liig. Ma pakun, et küsimus polnud ainult Dianas, vaid eelkõige jämedas pildis Donald Trumpist üht naist kargamas, mille poolest ta ka kuulus on – teiste asjade seas muidugi. Kas nad tõesti ei soovinud Donald Trumpi endast välja ajada? Kas sellised reaktsioonid sinu töö suhtes on miski, mida oled hakanud ootama? Vahel mu töid tsenseeritakse või keelatakse. Tony Blair keelas ka Diana pildi Leicester Square’il näitamise ja kirjutas kohutavaid asju – et ma olen häbiplekk tema Cool Britannia peal. See pilt oli tegelikult hetk filmist. Poliitikud ütlesid, et see on kohutavalt ebaviisakas film, aga seal polnud midagi ebaviisakat, nad mõtlesid selle lihtsalt välja. Ma ei tea, mis siin tagamaad olid, aga selliseid asju ei tehta reeglina avalikes huvides, vaid kuna miski muutub poliitikutele probleemiks. Olen ka kuulnud, et sind visati Buckinghami paleest välja. Vastab see tõele? Jah! Panin kuninga ja kuninganna teisikud uhkesse kaarikusse ja imeilusad valged hobused ette, et minna palee juurde pildistama. Olin lisaks riietanud inimesi kuninglikeks jalameesteks. Minu jahmatuseks tehti turvaväravad lahti ja lasti meid aeda. Siis said nad aru, millise vea nad on teinud ja tulid meid taga ajama. Meid eskorditi kiirelt välja. See kõik nägi imeline välja, aga samas ei tundunud täiesti päris. Nii ongi keeruline aru saada, mis on tõeline ja mis mitte. [caption id="attachment_275400" align="aligncenter" width="768"] Alison Jackson, Fotografiska Tallinn. Foto: Siim Loog[/caption] See on huvitav, et sa töötad sellisel pungil meetodil, aga sinu töid eksponeeritakse glamuursetes kunstiasutustes. Nii on. Mulle meeldivad need mõlemad. Mulle meeldib geriljastiil, mul ei ole mitte midagi vastuolulisuse vastu, see on osa minu DNAst. Samas meeldivad mulle institutsioonid, mul on hea meel, kui mind neisse vastu võetakse. Väga armas, et Fotografiska on seda teinud. Vastuolulist kunsti pole lihtne teha ja samuti pole lihtne veenda inimesi, et seda avalikult näidataks. Näiteks sellestsamast Donald Trumpi ja Miss Mehhiko pildist tegin ka hüperrealistliku skulptuuri, mida ükski muuseum vastu ei võta. Võibolla tuleb see ühel päeval Tallinna! Miks seda vastu ei võeta? Inimeste jaoks on see liiga murettekitav. Panin selle Donald Trumpi maja, New Yorgi Trump Toweri ette. Politsei lükkas selle ümber ja üritas seda ära tassida, aga ei konfiskeerinud seda, kuna see ei mahtunud politseibussi. Naise jalad on nii laiali, et üks kingakonts paistis aknast välja, teist ei saanud nad üldse sisse. Nad ei saanud niimoodi mööda tänavat sõita, kuna nad oleksid näinud välja nagu idioodid. See kõik on väga naljakas. Su töös ongi palju huumorit. Jah, ja ka inimeste reaktsioone on naljakas jälgida. Viisin Trumpi teisiku Trump Towerisse ja see oli hullumeelne, kuidas meie ümber kogunesid hiiglaslikud inimhulgad, kes tahtsid temaga selfisid teha. Viies avenüü suleti, kuna kõik oli tema juurde saada üritavaid inimesi täis. Politsei tuli sireenide saatel ja küsis minult, mida ma tahan. Vastasin, et viit minutit Trump Toweri juures. Nad ütlesid, et saan need, kui kohe pärast seda lahkun. Siis eskortisid nad meid vilkurite saatel Trump Toweri esiukse juurde, ümberringi tuhanded inimesed. Paljud neist olid demokraadid, mis on veel naeruväärsem. Ausalt, see kõik on täiesti hullumeelne. Mis sinu meelest meid kuulsuste poole tõmbab? Miks on oluline selfi kellegagi, kes meid ei tea, aga mingil põhjusel kuulus on? See ongi hullumeelne. Me ei tunne seda inimest, me ei hooli tegelikult isegi sellest, kas ta on päris või on see teisik. Kuulsus on kinnisidee. See on meedia väljamõeldis – miski, mis on läbi fotograafia loodud. Fotod annavad mingi kahedimensioonilise ligipääsu. See paelubki mind, et fotodel on mingi peibutav võim, mis sind sisse tõmbab. Jääb mulje, et sa tunned seda inimest, sest see, mida vaatad, tundub tõeline. Mis siis, et see võib olla muudetud, manipuleeritud. See kõik võib täielik vale olla. Inimesed vaatavad minu pilte teisikutest ja arvavad, et need on tehisintellektiga tehtud, aga ei ole – need on päris inimesed. Lihtsalt see on John Smith, mitte Donald Trump. Kas sa ei arva, et inimesed on täna fotode osas skeptilisemad ja ettevaatlikumad just tehisintellekti pärast? Nii ja naa. Inimesed on skeptilisemad, aga tahavad ikkagi nähtut uskuda. See ongi erakordne, et me ei saa fotograafiast eemale. See on kõikjal me ümber. Sean kõike, mida näen, kahtluse alla, pean kõike Instagramis võltsinguks, kuigi see ei pruugi võltsing olla. Mingis mõttes polegi enam oluline. Kui pilt kujutab midagi, mis on meie fantaasias või meie ühises kujutluses, siis meie jaoks see ongi tõeline. Me oleme kohandanud oma arusaama sellest, mis on üldse tõeline. Ehk siis kui me näeme milleski sümbolit, tahame seda tõelisena uskuda? Täpselt. Alla 30 aastased inimesed on elanud kogu oma elu läbi ekraanide. Nad ei puutu näost näkku enam sama palju kokku. Kõik on virtuaalne ja see on murettekitav. Kuidas nad üldse teada saavad, mis on tõeline ja mis ei ole. Kui vana sina oled? Kolmekümnendate teises pooles. Siis sa pääsesid napilt. Sa oled õnnega koos. Ma tulen vaesest perest, nii et ma ei saanud noorena kohe uusi arvuteid ega telefone. Tagantjärele olen tänulikuks muutunud, et nii läks. Sul vedas. Sa suudad eristada tegelikkust ja midagi, mis on ainult sinu telefonis. See on muidugi väga filosoofiline, Platonini tagasi viiv küsimus, et mis on üldse tegelikkus, ja mil määral seda tajuda suudame. Ma arvan, et arusaam tegelikkusest on täielikult viltu. Kogeme elu läbi piltide, fotograafia, mille puhul on võimatu öelda, kui tegelikud või võltsid need on. Trump avalikustas just hulga materjali UFOdest. Imeline! Kuidas me iialgi teada saame, mis on tõeline ja mis mitte? Rääkimata tema piltidest, kus ta on Jeesus või arst või ehitab Gazasse kasiinosid. See on täiesti häbiväärne! Nende puhul on õnneks aru saada, et need on tehisintellekti loodud. Tegelikkus muutub äravahetamiseni sarnaseks satiiriga. Kuidas see sind kunstnikuna mõjutab? Mul on ainult rohkem asju, mida kommenteerida. Mida hullemaks ja satiiri sarnasemaks maailm muutub, seda naljakam kõik mulle tundub. Ma soovin, et see oleks päriselt naljakas, et Trump on võimul. Kuidas sinu mainitud kinnisideelisus kuulsusega viimaste kümnendite jooksul muutunud on? See on vaid hoogu kogunud, eriti koos sotsiaalmeedia mõjuisikute tõusuga. Inimestel on rohkem võimalusi oma isiklikuks minikuulsuseks. Kõik saavad oma jälgijate ees 5, 10 või 15 sekundit kuulsust. Inimesi huvitab kõigest muust rohkem, millised nad välja näevad. Tahetakse lihtsalt mõjuisikuteks saada ja brände end sponsoreerima. See algas Kim Kardashianist, kes ei teinud mitte midagi peale enda ja oma tagumiku promomise. Meedia loob seda kõike, olgu siis tegemist traditsioonilise meedia või sotsiaalmeediaga. Ilma meediata me ei teaks, kes need inimesed on. Me elame oma elusid läbi meedia ja ma usun, et see on kõige mõjukam äri ning institutsioon maailmas. Mõjukam kui poliitikud – poliitikudki jäävad ellu vaid tänu meediale. Paljud poliitikud ongi enne olnud ühel või teisel moel meedias. Siin on dissonants, et meedia toodab kuulsusi, aga samas on paljud kaasaegsed kuulsused, eriti Trump, meedia suhtes ülikriitilised, kuna vana meedia tegeleb ka tõe avalikuks toomisega... Ei, ma ei usu. Daily Mail kasutas minu töid esikaanel. CNN oleks ilma Trumpita pankrotis. Ma ei kujuta ette, mis meediast ilma temata saab. Meediat huvitab tähelepanu, mida sellised poliitikud toodavad. Väga palju on laiska ajakirjandust, kopeeritakse ja kleebitakse juppe teistest lugudest, keskendutakse pealkirjadele, faktikontroll on nõrk. See kõik on ohtlik.   [caption id="attachment_275401" align="aligncenter" width="768"] Alison Jackson, Fotografiska Tallinn. Foto: Siim Loog[/caption] Mõistan, mida sa silmas pead, aga tahaksin pisut kaitsta, kuna tean ka väga häid uurivaid ajakirjanikke. Mõned ongi väga head. Inglismaal eristub The Guardian, kuna nad on vähem kommertslikud ja püüavad päriselt erinevaid lugusid rääkida, kulutavad raha uurivate lugude peale. Vahel teeb seda ka Daily Mail. Kui seda tehakse, võivad ka nemad väga head olla, aga seda juhtub harva. Enamasti võtavad kommertshuvid üle ja nii saame igasugu tobedaid lugusid. Kunstnikuna pead ju sinagi kommertspoolele mõtlema. Muidugi! Ma ei ole siiski oma tööd muutnud, kuigi paljud kunstnikud teevad seda, kopeerivad kuulsusi. Minu jaoks on oluline endale truuks jääda, aga püüda aeg-ajalt luua ka midagi, mis müüks. Mis täna müüb? Dekoratiivne kraam. Vastuolulised tööd mitte. Ilus kraam, mis sohvaga kokku läheks. Oma töid jagad sa ka sotsiaalmeedias. Edasi peatoimetaja rääkis mulle enne meie kohtumist, kuidas üha keerulisem on levitada materjali, mis algoritmile miskipärast poliitilisena näib. Kas oled sama kogenud? Instagram võtab mu töid pidevalt maha. Viimati kadus ära pilt Melania Trumpist postitantsu tegemas. Teisel katsel läks läbi. Nad tsenseerivad mu töid. Ma ei tee midagi halba, tõstatan ainult küsimusi võimul olevate inimeste kohta. Neile see muidugi ei meeldi. Täna ei ole enam võimalik suurkorporatsioone peatada. Selle asemel üritatakse piirata noorte ligipääsu sotsiaalmeediale. Ma arvan, et see on hea. Sotsiaalmeedias on nii palju kohutavat kraami, mida lapsed ei peaks vaatama. Halvad inimesed sihivad neid. Mulle isiklikult kõiksugu keelud ei istu, aga saan murest aru. Olen isegi oma vanuses näinud, kui kehvasti sotsiaalmeedia vaimsele tervisele mõjub. Seetõttu olen püüdnud oma ellu rohkem niiöelda analoogsust tuua – filmide vaatamiseks käin kinos, muusikat kuulan vinüülidelt. Mul on heategevuslik algatus, mille raames õpetan lastele fotograafiat. Nad ei taha telefone, nad tahavad just suuri fotokaameraid. Nelja-aastastele meeldivad vanamoodsad asjad! Ja nad on tohutult loovad. Sellegipoolest oleme jõudnud paljuräägitud tõejärgsesse ajastusse. Näed sa teed sellest välja? Ma arvan, et me oleme selles kinni. Igaveseks. Ilmselt oleks pidanud juba ammu reguleerima seda, kuidas pilte tehakse. Tõelisus on see, mis on meie fantaasias. See, kuidas saame pilte luua, lubab tohutut loovust. Paraku töötab see ka negatiivselt, kui näiteks uudised on meelelahutus. Uudiseid toodetakse samamoodi nagu kõike muud. Kas uudised on tõde? Ei ole. Aga nad räägivad võibolla ka tõtt. Fox News räägib pisut parempoolset tõtt. Nigel Farage räägib pisut paremäärmuslikku tõtt. Leiboristid räägivad pisut vasakpoolset tõtt. Mis on selle kõige keskel tõde? Ja see kõik toimub omakorda loovas mullis. Ma arvan, et paljud poliitikud on kaotanud pikema vaate ja strateegia, kuna ka nemad jäävad piltidesse kinni. Me kõik oleme eksinud. See on hästi mimeetiline. Sageli meenutavadki poliitikud ja avaliku elu tegelased mulle filmitegelasi või popkultuuri meeme, püüavad olla nagu kauboid. Jah, nad on unustanud, et nad on pärisinimesed.