Marko Mihkelson: Londoni metroos harjutati Eesti kaitsmist. Kuidas läks?

Londoni metroo Charing Crossi jaama kasutult seisev platvorm muudeti eelmisel nädalal sõjaliseks peakorteriks tingliku asukohaga Tallinnas. Terve nädala kestnud sõjamängu eesmärk oli harjutada NATO kiirreageerimisjõudude tegevust olukorras, kus Venemaa ründab Eestit ja teisi Balti riike. Tulemus oli mõtlemapanev – liitlasriigid, eelkõige õppuse läbiviija Suurbritannia ise, peavad konventsionaalse kaitsesõja edukaks pidamiseks Venemaa vastu kiiresti ja märkimisväärselt suurendama investeeringuid maavägede võimekusse ja kestlikkusse.

Londoni kesklinnas Trafalgari väljaku lähistel asuvat Jubilee metrooliini platvormi kasutati viimati algsel eesmärgil 25 aastat tagasi. Kui varem on seda korduvalt kasutatud filmivõteteks – sealhulgas Bondi „Skyfalli“, „Bourne’i ultimaatumi“ ja „Paddingtoni“ stseenide jaoks –, siis nüüd vallutasid platvormi enam kui sada ohvitseri Suurbritanniast, Itaaliast, Prantsusmaalt ja Ameerika Ühendriikidest. Tavaliselt elutu metroojaam muudeti mõneks päevaks kaasaegseks multidimensionaalseks staabiks, kus kümnete ekraanide taga planeerisid ohvitserid tehisaru toel Venemaa rünnaku tõrjumist, otsisid agressori sihtmärke ning juhtisid drooni- ja raketirünnakuid nende hävitamiseks. Harjutati ka elektroonilise sõjapidamise elemente. Õppust kajastanud Sky Newsi ajakirjaniku Deborah Haynesi hinnangul kulges virtuaalne lahingutegevus liitlaste jaoks edukalt, kuid mitmes olukorras kasutati juhtimissüsteeme ja relvastust, mida Briti armees veel ei ole või mida pole isegi tellitud. Näiteks mängiti läbi lahingustsenaariumid, mis eeldasid iga päev vähemalt 5000 ründe- või vaatlusdrooni kasutamist. Tegelikkuses suudaks Briti armee intensiivsete rindelahingute tingimustes kasutada praegu vaid sadu droone ja sedagi piiratud aja jooksul. Varud on väikesed ning tööstuslikus mahus sõjapidamiseks vajalikke droone veel ei toodeta. Avalike allikate kohaselt simuleeriti õppusel 2030. aastal puhkevat kujuteldavat konflikti, kus Venemaa ründab Eestit ning sellele järgneb NATO artikkel 5 käivitamine. Harjutati, kuidas NATO kiirreageerimisjõud suudavad mobiliseerida ja operatsioonipiirkonda saata 100 000 sõdurit maa-, mere- ja õhuteed mööda. Õppuse juhi, NATO kiirreageerimiskorpuse (HQ ARRC) komandöri kindralleitnant Mike Elvissi sõnul valiti stsenaariumi ajaraamiks 2030. aasta arvestusega, et just siis võib Venemaalt lähtuv sõjaline oht NATOle saavutada kriitilise taseme. Kindral Elvissi sõnum oli lihtne: kui tahame vastast võita, peame vajalikud investeeringud tegema juba praegu ning valmistama tööstuse ette kiireks üleminekuks sõjaaja tootmisele. Leiboristide valitsus on valmis järgmise nelja aasta jooksul suunama kaitsesse täiendavalt 18 miljardit naela, kuid sellest jääb kaugelt väheks, et olla 2030. aastal valmis Venemaa edukaks tõrjumiseks. Suurbritannia kaitsekulud peaksid 2027. aastaks tõusma 2,5 protsendini SKPst ehk umbes 70–75 miljardi naelani. Külma sõja kõrghetkel, 1980. aastate keskpaigas, ulatusid Ühendkuningriigi kaitsekulud aga viie protsendini SKPst. Erinevalt tollasest ajast käib praegu Euroopas suur sõda ning Venemaa varjamatu strateegiline eesmärk on NATO senisel kujul lõhkuda. Samal ajal ei tunnetata paljude Lääne-Euroopa riikide poliitilistes juhtkondades ohu tegelikku tõsidust. Kaitsekulud kasvavad liiga aeglaselt ning Ukraina lahinguvälja kogemus kaasaegse sõja pidamisest alles hakkab muutma NATO doktrinaalset mõtlemist. Londoni „metrooõppuse“ läbi viinud HQ ARRC (Allied Rapid Reaction Corps) loodi 1. oktoobril 1992 Saksamaal Bielefeldis. See kujundati ümber Briti legendaarse 1. korpuse baasil, mis sai oma esimesed lahinguristsed juba Waterloo lahingus. Ümberkorralduse eesmärk oli luua NATOs kõrges valmisolekus mitmerahvuseline maavägede juhtimiskorpus kriiside ja konfliktide tarbeks. ARRC on juhtinud operatsioone Bosnias ja Hertsegoviinas, Kosovos ning Afganistanis. Praegu paikneb peakorter Ühendkuningriigis Gloucestershire’is Innsworthis ning raamriigiks on Suurbritannia. ARRC-ga on ühinenud 21 liitlasriiki, nende seas ka Eesti. [caption id="attachment_275805" align="aligncenter" width="768"] Sõjamäng Londoni metroos. Foto: Suurbritannia kaitseministeerium[/caption] Eesti ega teiste Balti riikide ohvitserid seekordsel õppusel ei osalenud. Miks see nii oli ja millistel põhjustel me kõrvale jäime, ma ei tea. Viimasel ajal on mitmeid Balti riikide kaitsmist käsitlevaid sõjamänge peetud ilma meie vahetu osaluseta. Isegi juhul, kui selliste õppuste eesmärk on mõjutada Lääne-Euroopa avalikku arvamust toetama suuremaid kaitsekulutusi, peaks Balti riikide osalemine olema möödapääsmatu. Meie sõnum liitlastele peaks olema ühene: mitte ühtegi Balti riike puudutavat lauaõppust või sõjamängu ei tohiks korraldada ilma meie osaluse või vähemalt eelneva konsultatsioonita. See tugevdaks liitlaste koostööd Balti suunal ning aitaks vältida eksimusi, mis võivad mõjutada õppuste tulemusi ja järeldusi. Näiteks on avalikkuse ette jõudnud sõjamängudes – sealhulgas Saksamaal korraldatud Suwałki koridori teemalises lauaõppuses – sageli alahinnatud Balti riikide iseseisvat kaitsevõimet ja valmisolekut agressioonile kohe vastu hakata. Samuti kiputakse unustama, et Eestis alluvad siin paiknevad Suurbritannia ja Prantsusmaa üksused Eesti 1. jalaväebrigaadi juhtimisele, mistõttu oleks nende osalemine lahingutegevuses koos Eesti kaitseväega automaatne. Eesti julgeoleku seisukohalt kujunevad järgmised viis aastat kõige kriitilisemaks perioodiks. Venemaa strateegilised eesmärgid ei ole muutunud – eesmärk on impeeriumi taastamine ja Lääne kollektiivkaitse lõhkumine. Nende eesmärkide kasvõi osaline saavutamine suurendaks märkimisväärselt eksistentsiaalset ohtu Balti riikidele ja seeläbi kogu NATOle. Viimastel aastatel oleme korduvalt kuulnud ajavahemikust 2025–2030 kui võimalikust aknast, mil Venemaa võiks testida NATO artikkel 5 toimimist. Sellest on rääkinud nii liitlaste sõjalised juhid kui poliitikud. Sageli on neid hoiatusi kasutatud sisepoliitilise publiku mõjutamiseks, et avada silmi Vene ohu tõsidusele. Kuid nendel hinnangutel on ka objektiivne mõõde. Nagu näitas Londoni metroojaama õppus, ei ole Euroopa praegu täielikult valmis pidama pikaajalist ja edukat konventsionaalset kaitsesõda Venemaa vastu, kui kaitseinvesteeringud ja valmisolek ei kasva oluliselt kiiremas tempos. Moskvas võidakse sellest järeldada, et pärast USA otsust suunata Euroopa konventsionaalse kaitse põhiraskus eurooplaste endi õlgadele avaneb võimalus NATO ühtsust testida. Seepärast on praegu eriti oluline, et liitlasruum püsiks ühtne nii sõnades kui tegudes. Viimase all pean silmas eelkõige tuumaheidutust, milles on USA roll kogu alliansi jaoks jätkuvalt keskse tähtsusega. Ja muidugi jääb kõige olulisemaks Ukraina võime Venemaa agressioon peatada ja tagasi lüüa. Nii Londoni õppuse stsenaarium kui ka muud spekulatsioonid võimaliku Vene rünnaku kohta NATO vastu variseksid kokku, kui Lääs teeks praegu ühise ja otsustava pingutuse Ukraina aitamiseks strateegilise võidu saavutamisel. Jutud läbirääkimistest sõjakurjategijaga tuleb lükata aega, mil agressor on sunnitud järele andma ja sõja lõpetamiseks õiglast rahu aktsepteerima. Õiglane ja kestlik rahu Euroopas on võimalik ainult siis, kui Venemaa loobub oma vallutusplaanidest ja taandub rahvusvaheliselt tunnustatud piiridesse.