Nädala intervjuu. Priit Võigemast: publikut ei maksa rumalaks pidada, sel juhul muutuks teater igavaks

Priit Võigemast on mees, kelle puhul tulevad eeskätt pähe tiitlid näitleja ja lavastaja. Küll aga on ta ka pidevalt olnud seotud muusikaga nii ooperilavastaja kui muusikalinäitlejana. “Nädala intervjuus” räägime Võigemastiga muusikalistest eelistustest, vabakutselise elust ning miks ei tasu teatris valetada. Küsis Brent Pere.

Kuigi sa muusikuks end ei pea ega taha, et ka teised peaksid, tundub mulle, et muusikat tuleb vist iga aastaga su ellu aina rohkem. Isegi kui ma õudselt tahaks end muusikuks pidada, siis mu kvalifikatsioon ei luba seda teha. Ma olen professionaalsete muusikutega piisavalt palju kokku puutunud ja tean, kus on latt ja tase. Mina end muusikuks pidada ei julge, aga sellega tegelda on tore. Muusikutega on lahe koos asju ajada. Aga on vist nii, et muusikat tuleb tõesti su ellu aina enam, või see lihtsalt tundub nii? See käib lainetena. Vahepeal on seda vähem, kuid koroonaajal hakkas jälle juurde tekkima, sest soojendasime Vaiko Eplikuga põhikooliaegse kitarriduo üles. Salvestasime ka ühe plaadi ning protsess oli lõbus ja on siiani, sest käime jätkuvalt siin-seal mängimas. Muusikateatriga olen ka viimasel ajal kokku puutunud, aga see on jällegi selle poolest huvitav, et ega lavakas ju muusikalinäitlejaks sind ei õpetata. Ooperilauljaid küll õpetatakse, aga teatrikoolis puudutatakse laulmist ja kõike juurdekäivat ainult ääri-veeri. Tegelikult on teatrikoolis vähe aega ning nelja aastaga tuleb nii palju teemasid läbi käia, et muusika jääb vaid fragmendiks. Muusika omakorda on jaotatud ansambli-, koori- ja soololauluks või bel canto’ks, nii et kes asjaga süvitsi tahab minna, peab selle eest ise hoolt kandma, eratunde võtma või kuhugi lisaks õppima minema. Vahel on inimesed need oskused juba varem omandanud ja siis teatrikooli tulnud. Ehkki teie kursuse puhul tuli vist muusika kohe laialt sisse, sest vähemalt diplomilavastus "Buratino tegutseb jälle" oli ju paras muusikal? Seda küll, me kõik laulsime, tantsisime ja mängisime pilli. Aga jällegi, omaette küsimus on, kui professionaalne see oli. Diplomilavastusena oli ta kahtlemata kasulik, aga tehnilised oskused ja professionaalsus olid siiski algelisel tasemel. Ja isegi kui läks sarja tegemiseks, ega vist selleks eriti raha ei tahetud anda? Diplomilavastuse eest ei antud meile sentigi, aga seriaali kohta ei saa seda öelda. Lastesaate tegemine andis ikka vorsti leivale. Nüüd oled jõudnud olukorda, kus samal ajal käib muusikal, ooper ja kontsertlavastused. Vaikselt hakkavad kõik žanrid täis saama? Jah, see on tõesti tore, et selline laine on tekkinud. Muusika osakaal repertuaaris on suurem kui muidu, aga eks see ilmselt ühel hetkel vajub jälle ära ja tuleb muid asju asemele. Estonias ooperi lavastamine oli žanriga nii laial skaalal üldse esimene kokkupuude, sest kuigi olen väiksemaid katseid teinud, siis seal on mul terve trupp, solistid, koor ja keeruline muusikaline materjal. Sealt on päris palju õppida, kui see teekond kunagi uuesti ette võtta. Samade rehade otsa ei tahaks astuda, sest selles on omajagu spetsiifikat, mis draamalavastustest erineb ja eeldab tunduvalt detailsemat ettevalmistust. Esiteks on juba kollektiiv üüratu ning neid inimesi, kellega arvestada ja kelle graafikuid vaadata, on nii palju. See pole põlve otsas nikerdamine, kus saame kokku ja vaatame, kas täna on tuju või ei ole. Kui see masinavärk käima lükatakse, siis pidurdada enam ei saa. Kui kaua peab sellise lavastuse proove ette kokku leppima? See protsess käib vähemalt aasta ette: kavandite esitamine, töökodades kostüümide ja lavakujunduste keevitamine, saagimine, värvimine ja meisterdamine. Kui proovid algavad, siis on minu jaoks kahtlemata kõige keerulisem osa logistika, mis puudutab nädalagraafiku detailset ettevalmistust. Ütlesin Estonias, et see on midagi, mida ma lihtsalt ei oska teha, ning õnneks olid mul tänu sellele abilised, kes musta töö ära tegid, ja mina esitasin vaid väikseid ettepanekuid. See on niivõrd mitteloominguline töö ega puutu üldse sisulisse asja. Minu filosoofia oli lihtsalt kell 11 kohal olla ja proovi teha, ükskõik kes mul sinna proovi tulevad. Graafiku ettevalmistus võtab nii palju energiat, et siis ei jõuakski kõige muuga tegelda. Üks asi, mida ma ütlen kõigile, kes ooperit hakkavad lavastama: assistent peab olema! Meeskond peab koosnema inimestest, keda sa usaldad ja keda sa ei hakka mikromanageerima. Kõik teavad, mida nad teevad. Juhul kui on mõni lugeja, kes praegu ooperit tahaks hakata lavastama ... Praegu kasvab peale noori lavastajaid, kes ooperi tegemisest vägagi huvituvad. Aga tiimi usaldamine ei puuduta ainult muusikateatrit, vaid kõike.

Inimestel ei tohi segada töötamist, neil tuleb lasta õitseda oma parimal viisil. See on tähtis oskus.

Ja pigem vist üsna alahinnatud? Jah, sest ega teater pole olemuselt mingi demokraatlik organisatsioon. Lavastamine ei käi nii, et me langetame otsused kõigi käest üle küsides ning kollektiivselt hääletades. See käib teistmoodi, aga see ei tähenda, et lavastaja on diktaator. Lavastuse väljatoomise juures on tohutult palju inimesi: kunstnik, muusikaline kujundaja, valgustaja, liikumisjuht, muusikajuht, videograaf jne. Kui lavastaja võtab enda kohustuseks veel ka kõigi nende töö ära teha või dikteerida, mida nad tegema peavad, siis pikalt see sõit ei kesta. See lõpeb karil. Samas, vabakutselisena on su elus vist märksa rohkem organiseerimist kui varem teatripalgal? Kuidas selle praktiseerimisega lood on? Ilma kalendrita ei suudaks ma midagi teha, see peab olema süngis. Paar korda on juhtunud näpukaid, kus asi on sattunud valele kuupäevale, aga õnneks olen õigel hetkel jaole saanud. Logistiku amet käib vabakutselisuse juurde ja see on õudselt tüütu, kohutavalt tüütu. Aga midagi pole teha. Kuid sel on ka ju oma plussid ehk saab ooperit lavastada või Vanemuises muusikali mängida? Jah, seda küll. Vabakutselisuses on ka ohud: sul kas ei ole üldse tööd ja sa pead vastu võtma töid, mida tegelikult teha ei taha, et kasvõi maksud ära maksta; või läheb hoopis õnneks, satud laineharjale, tehakse ohtralt pakkumisi, millelegi ei julge ära öelda ning lõpuks on kalender nii täis, et läbipõlemine kriibib ukse taga. Tasakaalu leidmine isikliku ja tööelu vahel on kunst ning selle eest peab ise seisma. Kõik tuleb praktika ja kogemustega. Päris nii ei saa ka läbi elu purjetada, et ühtegi viga ei tee või puusse ei pane. Ega sellepärast saa norutama jääda. Nii et otsus vabakutseliseks hakata jätkuvalt meeldib? Jah, minu puhul küll. Mul on olnud õnne, sest ma pole kordagi pidanud tööta passima. See pole üldse tavaline, sest on ka vabakutselisi, kellel pole nii hästi läinud. Ma ei välista, et ühel hetkel jään ka jälle kuhugi paiksemaks, aga praegu seda ei näe. Mulle sobib see töökorraldus, kuid sel on oma riskid, mis tulid eriti reljeefselt välja koroonakriisis. Kui sa sel hetkel vabakutseline oled, siis võid palgast suu puhtaks pühkida. Teatripalgal olevatel inimestel säilis vähemalt sissetulek. Õnneks olid säästud, mis aitasid kriisist läbi tulla. Loodetavasti enam nii suurt force majeure’i ei tule. Ptui-ptui-ptui üle vasaku õla. Tont seda teab, maailm on praegu nii pekkis. Aga on siis nüüd praegu kõik soovitud kohad juba läbi lavastatud või näideldud? Ei, ruumi on! Eestis on ühe riigi kohta üüratult palju teatreid, lisame veel kõik projektid sinna otsa. Me kohtume siin sinuga Tartus, ja ega ma pole ka Vanemuises veel ühtegi korda lavastanud, mänginud küll. Endlas pole ma kumbagi teinud, Rakveres samuti mitte. Neid kohti jagub. Samas olen pidevalt imestanud, kuidas inimesed üldse näiteks Tallinnas elades Tartus lavastamas jõuavad käia. Mu pere on Tallinnas, lapsed käivad lasteaias või koolis, ja ma peaksin Vanemuisesse lavastama tulema? Kuidas see võimalik on? Ma ei hakka ju iga hommik ja õhtu edasi-tagasi sõitma. See tähendaks, et pean sel perioodil Tartus elama, aga mis siis lastest või abikaasast saab? Vaadake ise, kuidas te hakkama saate? Ma ei kujuta ette, kuidas lavastajad seda logistikat lahendavad. Õudselt keeruline. Lõpuks vist prioriteetide küsimus? Jah, seda ka, ilmselt küll. Sa oled viimasel ajal päris palju lavastanud ja kui võtta näitena Ugala teatri "Uus tüdruk" või vabariigi aastapäeva kontsertlavastus, siis mulle tundub, et hoiad vaataja jaoks asjad parimas mõttes lihtsana, et ta toimuvat mõistaks. Kas see on taotluslik samm, kus oled endale ise asja nii selgeks teinud, et suudad seda ka vaatajale nii edasi anda? Sest saaks ka teha kunsti, selles negatiivses mõttes, kus keegi midagi aru ei saa. No kui ma oskaks sellist kunsti teha, siis võib-olla teeks. Igaüks teeb, nagu nokk on loodud. Ma pole ilmselt ka ise mingi ülikeeruline inimene, natuur või filosoofiline mõtleja. Kõik algab sellest, et pean aru saama, mida ma teen. Ma ei julge minna territooriumile, kus hakkan bluffima ja näitama midagi sellist, mida ise ei mõista. See nähakse kergelt läbi. Lavastused saavad olla täpselt nii keerulised, nagu ma ise olen. Sel juhul on alati kasulik kokku puutuda sellise materjali ning lavastajatega, kes pigistavad sinust välja midagi niisugust, mida sa ise ei oska näha. Nad lükkavad su tundmatule territooriumile, millest sünnib jälle väike areng. Kui ainult enda reeglite järgi peaks mängima, siis toimuks üsna ruttu stagnatsioon. Mulle meeldib näiteks Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperiga koos töötada, sest nad on halastamatud lavastajad. Neil on väsinud näitleja suhtes vähe empaatiat. [caption id="attachment_273997" align="aligncenter" width="768"] Priit Võigemast. Foto: Brent Pere[/caption] Sealt tuleb see diktaatori osa! Ei, noh, kui päris aus olla, siis huvitav territoorium algabki alles pärast seda, kui näitleja on väsinud. Siis hakkab sündima midagi, mis pole turvaline ega ette kalkuleeritud. Sel hetkel hakkab alateadvusest tulema asju, mis on ootamatud. Kasulik on end mitte turvaaiaga piirata, vaid aeg-ajalt tundmatutele vetele lasta lükata. Elmo Nüganen katsetas vist lavakas teie peal sama? Jah, aga see metoodika käib teatrikooli juurde. Kui keegi kipub ühte žanri kalduma või tööriistakastist vaid üht tööriista kasutama, siis pedagoogina tuleb teda suunata teisele poole ja anda keerulisemaid ülesandeid, kuhu ta ise naljalt ei roniks. Pedagoogika! Ajakirjanduses või eriti raadios palutakse vahel rääkida nii, et seda mõistaks ka su vanaema või kümneaastane laps. Kas teatris on ka mõni selline printsiip? Kindlasti on, aga siis on jällegi oht liiga lihtsustada. Minu õpetajad on mulle õpetanud, et publikut ei tohi endast rumalamaks pidada. Ma proovin seda jälgida ning publikut mitte alahinnata, temast vähemalt üks samm ees olla, et hoogu hoida ja palli mitte maha kukutada. Publikut ei maksa lolliks pidada, sel juhul muutuks teater igavaks. Kuskil on ka muidugi teine äärmus, kus teater läheb nii intellektuaalseks, et sellest ei saa enam keegi midagi aru. Siis on juba maitse asi, kas sulle meeldib selline teater või mida sa üldse teatrist ootad. Kas sa tahad, et lahutataks meelt, või soovid unustust igapäevamuredest või hoopis seda, et keegi kõik su haavad lahti kisuks?

Meil tehakse Eestis nii palju teatrit, et sul on võimalus valida kõike ja keegi ei sunni sind vaatama midagi, mida sa ei taha. Ruumi on nii vaatajate kui tegijate mõttes kõigile.

Ma pole eriti kuulnud, et saalid kuskil tühjad oleks. Meenuvad ajad nullindate algusest, kui Ugala teatril oli miljonivõlg ning me mängisime suures saalis tükki kaheksale pealtvaatajale. Praegu sellist asja pole, pigem räägivad uudised pikkadest järjekordadest ja inimesed jäävad piletitest ilma. Mida sa ise teatrist ootad või otsid? Ma olen viimasel ajal nii vähe teatris käinud, et täitsa piinlik kohe. Viimasel hooajal jäi mul kõik nägemata. Kingsepp on ikka kingadeta? Nii on. Viimased elamused jäävad juba eelmise või üle-eelmise hooaja lavastuste hulka. Näiteks meeldis Ringo Ramuli "Päevaraamat", kust sain tõesti elamuse, aga see on juba päris vana tükk. Selle hooaja tähtsad lavastused on mul kõik nägemata, aga ma järjepanu proovin neid vaadata. Mis puudutab maitset, siis see on sama, mis muusika puhul: olen kõigesööja. Sõltub hetkest või sellest, mis mind parasjagu huvitab või kus ma elus olen. Lapsevanemana huvitab rohkem laste- või nukuteater. Ma muidugi eeldan, et mingid kriteeriumid on alati täidetud: teatav professionaalsus ning see, et mulle teatris ei valetataks. On seda ette tulnud? On küll, aga ma ei taha konkreetseks minna. On momente, kus näen, et see on bluff või teesklus või mulle näidatakse midagi, mis pole sisuliselt või vormiliselt lõpuni veenev. Ühesõnaga, professionaalne kretinism. Ma usun, et muusikutel on ka keeruline kontserdilt muusikalist elamust saada. Nad lähevad selle asemel pigem teatrisse või kunstinäitusele. Teatriinimesel on ilmselt samuti: selleks et päriselt läbi raputatud saada, otsivad nad midagi teisest meediumist. Teatris on ju kolleegid ikka tuttavate nägude ja stampidega. Me oleme siin Eestis kõik pärit ühest teatriperest, aga seda enam on tore, kui keegi jälle mõne tohutu üllatusega lagedale tuleb. Meenub, kuidas Voldemar Panso ühes oma raamatus nii südamlikult komöödiast rääkis ning kirjutas, kui alahinnatud on oskus saalitäis inimesi südamest naerma panna. Samas tean, et Panso ise oli üks Sulev Nõmmiku verisemaid kriitikuid. Natuke vastuoluline. Mina hindan seda, kui mind suudetakse teatris naerma ajada, ja olen tänulik, kui see kellelgi õnnestub. Loodetavasti ikka õnnestub. Ikka! Aga mõtlikult ja sügavamõtteliselt on laval palju lihtsam eksisteerida, kui inimesi naerutada. Aga muusikaga tegelemine oli vist noorel Priidul suurem unistus kui näitlejaks saamine? Seda küll, olen laulnud alates ajast, mida üldse mäletan, ning laulukooris olin samuti lasteaiast saadik. Samas, lavaka laulutundides jõudis minuni teadmine, et oi, ma ei oska üldse midagi. Kõik lagunes koost ning enesekindluse ülesehitamine ja uuesti leidmine võttis aastaid. Instrumenti on keeruline hoida ja vallata ning tugeva teoreetilise baasi mittetundmine annab tugevalt tunda. Minu muusikaline kirjaoskus on nõrgal tasemel, see võiks kindlasti parem olla. Vanemuises "Kinky bootsi" tehes aga selgus, et veel vanuigi võib avastada midagi uut ja areneda. Soomest toodi lauluspetsialistid kohale, kes suutsid paari kontsentreeritud tunniga tekitada meeletu arenguhüppe ja arusaamise sellest, et kõik ei peagi nii keeruline olema. See võib tulla ka lihtsalt, veresoon ei pea otsa ees lõhkema. Hääletemaatika kütkestab mind, näitleja peab tekitama häält võimalikult erinevatel moodustel – hääl peab jõudma viimasesse ritta nii sosistades kui karjudes. Ühtlasi peab sul hääl alles olema homme, ülehomme ja loodetavasti karjääri lõpus. Kuidas siis röökida surmahirmus, ninast veri väljas, nii et hääl alles jääks? Maailmas on päriselt olemas inimesed, kes oskavad seda õpetada ning näidata, kuidas tekitada häält nii, et sa seda ei kahjustaks. Lisaks, kui sa juba oled teda kahjustanud, siis nad oskavad seda ka ravida! Need spetsialistid on olemas ja see on mulle tõesti põnev teema. Mis puudutab näitlejaõpet, siis Eestis on meil veel hääle asjus palju arenguruumi. Lauljate ja näitlejate metoodikad ja tehnikad erinevad meeletult ning kui lisada veel ooper ja poplaul, siis need on kõik täiesti eraldi alad. Ideaalis peaks näitleja suutma kõik need tehnikad kokku sõlmida või vähemalt leidma kesktee, et kõigis žanrites veenvalt esineda. Loomulikult, kui päris tippu tahta jõuda, siis peab fokusseerima ja keskenduma ühele asjale. Konkreetselt draamaõppes peaks aga kokku puutuma kõigi žanritega. Aga kuna õppimise periood on nii lühike, siis see kõik jääb põgusaks. Ja kes siis peale kooli ikka enam häält edasi läheb õppima? Jah, aga lootust annab see, et leidub inimesi, kes pakuvad sulle kümneminutise intensiivse töötoaga tohutu arenguhüppe. Ma puutusin ise nende inimestega kokku. Aga kuidas siis praegu muusikaliste kalduvustega on? Ütlesid, et oled kõigesööja, aga kuhu muusikaeelistused langevad? Kuna olen kitarritinistaja, siis meeldivad erinevad kitarrivirtuoosid alates Tommy Emmanuelist, kes on võimelised akustilise kitarriga võimsaid rännakuid ette võtma. Vaata ja imesta. Sellist muusikat kuulan lakkamatult. Sellest, mis praegu populaarne on või mida noored kuulavad, ei tea ma eriti midagi. Ülejäänud kuulamine käib lainetena ning sõltub, kas parasjagu on tulemas mingi teatritöö või kontsert. See sunnib konkreetsele muusikalisele perioodile keskenduma – näiteks Kiidjärvel "Rohelisi niite" mängides oli terve aeg sisustatud selle ajastu muusikaga. Kuulasin ERR-i arhiivist kõik Anne Ermi saated Eesti jazzmuusikutega tagantjärele ära. See muusika täitis kogu mu maailma. Või võtame järgmise perioodi – Estonias ooperit tehes kuulasin lakkamatult Leoš Janáčeki muusikat. Robert Linnaga ansambli Kollane Allveelaev G lugude kontserti tehes kuulasin kõiki nende laule, sest need oli vaja ju selgeks saada. Parasjagu käimasolev projekt konsumeerib mind täielikult. Seejuures iga kord, kui tekib vaakum või vahepealne aeg, avastan end taas akustilise kitarri juurest. See on baas. Lemmikžanr on muidugi gypsy jazz Django Reinhardtiga eesotsas. See on midagi, mille juurde pöördun ikka ja jälle tagasi. Ei oskagi näppu peale panna, mis selles muusikas mind nii põhjalikult puudutab, aga mäletan selgelt, kuidas seda esimest korda lavaka ajal öises Avignonis kuulsin. Istusin lummatult ja kuulasin suu ammuli neid tänavamuusikud, ning olingi müüdud mees.